Peipsi kalurist õpetaja: kui korraldaksime parima keelu konkursi?
Esmalt - ma pole üldse konfliktne inimene, kuid olin ebameeldivalt imestunud, kui lugesin endast kui paadunud kurjategijast, kes näeb ka unes, kuidas saab oma riiki petta ning eksitada oma õpilasi seadusekuulekuse ja lojaalsuse teelt. Jäägu see artikkel ajakirjaniku südametunnistusele, mina aga tahaksin rääkida muust.
Ma pole ingel ning olen oma elu jooksul teinud nii mõndagi, mille pärast on mul tänagi häbi, kuid see, millest tahan siin kirjutada, ei kuulu nende tegude hulka. Kõigis riigi tehtud otsustes peab olema LOOGIKA ja TERVE MÕISTUS. Seaduste ülesandeks peab olema inimeste elu kergendamine, mitte raskendamine. Enne kui mingi otsus vastu võtta, võiks riik kasvõi harva küsida arvamust ka nende käest, kellel tuleb neid seadusi täita.
Ei hakka rääkima Peipsi kalanduse teemal (kvoodid, load jms). See teema on delikaatne, igal osapoolel on siin omad huvid ja mina ei taha eelarvamuslikkuses süüdistatud saada. Räägin vaid nendest nõuetest, mida ma arusaadavatel põhjustel järgin, vaatamata sellele, et ma pole näinud ega näe ka täna neis loogikat ega tervet mõistust. Nii et andke andeks...
1. Miks on vaja luba, et juhtida väikest laeva siseveekogul?
Lubade saamisest on kujunenud omaette probleem (kursusi korraldatakse harva). Ja REAALSEID probleeme luba ei lahenda. Olukorra absurdsus seisneb ka selles, et kui mul on näiteks 35 hj mootor, siis saan ilma lubadeta sõita kuni 9 km kaugusele (Peipsi järvel). Kui aga teil on võimsam mootor ja teil on vaja läbida veel mõned kilomeetrid piirini, siis olge head ning läbige kursused, mis pole kaugeltki odavad. Tuleb välja, et asi on mootori võimsuses. Peamine argument, mida olen kuulnud, väidab, et võimsama mootoriga võimalik suurem kiirus vähendab reisijate turvalisust. See ei pädev arvamus. Pannud „Progressile" 35 hj Yamaha, saavutan liikumiskiiruse 50 km/h ka 120 hj mootoriga ja vastavalt ka palju raskema kaatriga. Ka turvalisust ei mõõdeta vist mootori võimusega, vaid parda kõrguse ning vastupanuvõimega vee peal, juhi professionaalsusest rääkimata. Ja kui ma näen, kuidas kummipaat sõuab aerudega kaldalt kaugele, tekib mure ja peas keerleb küsimus: "Sõbrad, kas kas te suudate kaldale tagasi tulla, kui äkki peaks tõusma tugev tuul?".
Ja viimaks kurioosne olukord selle jutu illustreerimiseks: kalurit ei lasta järve peale kaatriga, millel 40 hj mootor. EI OLE LUBA! Terane kalur vahetab oma mootori ruttu 25 hj „Vihri" vastu ning... kõik muutub seaduslikuks. Ja äraütlemata turvaliseks!
2. Milleks registreeruda piirikordonis järvele minnes ja naastes?
See tekitab palju probleeme. Kasvõi stressi pärast, mis tabab sind siis, kui tuleb meelde, et sa pole naasmisest teatanud. Optimismi ei lisa ka mobiili kuvarile ilmuv kiri "Võrk on üle koormatud". Eriti talvel laupäeviti, kui järv on meie lõunanaabrite „okupeeritud" ning tuleb kümme korda helistamiskatseid ette võtta kaldal istudes (ilma registreerimata on väljasõit keelatud).
Võimuesindajatelt kuuldud argumendid on sellised:
1) See on piiritsoon ning registreerimise nõue peab ennetama ebaseaduslikke piiriületamisi. Ma pole kordagi kuulnud, et keegi kalur oleks TEADLIKULT Peipsil piiri ületanud, samas kogemata ületamise vastu pole keegi meist kindlustatud. Aga seegi muutus navigaatorite levikuga vähetõenäoliseks.
2) See nõue on tekitatud kalurite ohutuse eesmärgil (inimene ei teata tagasitulekust, piirivalvurid löövad häirekella). Miski aga ütleb mulle, et 99% juhtumitest (arvan, et isegi 100% juhtumitest) löövad häirekella hoopis sõbrad ja sugulased. Ja ma ei tea ühtegi korda, kui registreerimise nõue OLEKS REAALSELT INIMESI AIDANUD. Muuseas selle loogika järgi peaks registreerumisnõue olema ka teistel siseveekogudel.
3) "Salakütid" püüavad oma ebaseaduslikku järve peal olekut varjata ning registreerimise vajadus peatab neid. Noh... praegu pole ju 1990. aastad ning järv ammu juba on tervikuna jälgitav radaritel. Vaevalt riskib keegi lahkuda kaldalt ebaseaduslikult. Mina küll ei riskiks.
4) Ja kõige "tapvam" argument, mida olen kuulnud, on see: et oleks kord! Nagu öeldakse, ei kommenteeri...
3. Hiljuti tekkinud nõude kohaselt peavad kutselised kalurid läbima 1 - 2 päevaseid kursusi, muidu püügiluba ei saa.
Kõlab hästi, ütleksin isegi "euroopalikult", ka hind oli 1500 krooni. Kuid tekkis mulje, et isegi kursuste korraldajad ei mõistnud hästi, milleks nad seda teevad. Räägitakse, et üleliigseid kalureid eemal hoida. Ei tea, kui otstarbekas see on, kuid hinge on jäänud Piirissaare vana kaluri sõnad: "Ma püüan kala terve elu, ise saan seda õpetada, kuid selgus, et ma ei oska püüda õigesti, kuna 2-päevased kutseliste kalurite kursused pole läbitud."
Ainukeseks ametlikuks ja usaldusväärseks argumendiks on: "See on Euroliidu nõue!"
No mis siis ikka. Euroliit teab muidugi paremini.
4. Milleks peavad kaatril olema vahendid, mida mitte ükski kalur (minu teada) ei kasuta.
Ma pean silmis tulekustuteid, signaalrakette, kompassi ja muid vidinaid. Õuel on XXI sajand. Küsige kalameestelt endilt, milleta ei lähe nad munagi püügile. Nad nimetavad töökorras mootorit, bensiinitagavara, kindlat akut, navigaatorit, ankrut, mobiiltelefoni, päästeveste. Ja see on kõik.
Tooge mulle näide viimasest 20 aastast, kui tulekustuti olemasolu oleks aidanud vältida kahju inimese tervisele ja elule.
Ise pole ma põlenud ega teistelt kuulnud. Pealegi on vesi niikuinii ümberringi. Signaalraketid olid vajalikud enne mobiiltelefonide ja navigaatorite tulekut. Ei oska öelda... Oma signaalraketid lasen õhku uusaastaööl (säilivusaeg saab otsa) ning loomulikult ostan uued. Kompassi kohta ütlen vaid: ostke navigaatorile varupatareid ja ärge muretsege.
5. Milleks kinnitada kaater randa keti ja lukuga ja mitte tavalise nööriga?
Tegin seda rahumeeli tegin 15 aastat, kuni sain teada, et tegin kõike valesti ja minu kaater pole vaid imekombel veel ära varastatud või järvele (jällegi imekombel) uhutud.- Kaater võidakse ära varastada (kui keegi tahab seda teha, siis ei aita ei kett ega lukk)
- Kaatri võivad lained järvele uhtuda (räägitakse, et üks selline juhtum oli). Ise süüdi! Seo tugevamini kinni. Tuleb välja, et kui minu auto võidakse maja kõrvalt ära varastada, siis olen kohustatud ehitama garaaži ning auto luku taha panema.
Ausalt öeldes tahaks vahel osaleda parima keelu konkursis. Pikalt mõtlemata keelaksin (igaks juhuks ütlen üle, et see on nali) inimestel käia tänavatel ilma kiivri ja kuulikindla vestita. Raudne argument: teid võib tabada juhuslik kuul (kahjuks on juhtumeid olnud). Ka võib pähe kukkuda telliskivi, jääpurikas ja isegi meteoriit. Samuti keelaksin liikuda jääl auto, mootorsaani või mistahes muuga, mis ei püsi vee peal. Miks mitte! Lõviosa jää peal juhtunud õnnetustest toimub just nendega.
6. Kas siis tõesti on olemas, nagu võimuesindajad on mulle seletanud, nii ranged nõuded pardale kirjutatud numbritele?
Niivõrd ranged, et numbri mitme sentimeetri võrra nihutamine ja vale värvi kasutamine on tõsine korrarikkumine. Minu arust peab numbrimärk olema nähtav ning esteetiline. Ja kelle asi on see, kuhu ma selle joonistan, kas kaatri ahtri või nina peale, on ta mul valget, musta või kasvõi oranži värvi. Võib-olla pole mul õigus, kuid omal ajal tekkis mul probleem numbri pärast, mis oli maalitud musta värviga sinise tausta peal. Ja mille poolest erines minu number kontrollijate numbrist (must hallil taustal), pole mul siiani selge.
7. Kutselised kalurid on kohustatud kaldale naastes kirjutama spetsiaalsesse päevikusse andmed püütud kala kohta.
Kuid samuti peab kalur tund enne naasmist teatama telefonitsi umbkaudset püütud kala hulga. Inspektorid saavad vajaduse korral seda kergesti kontrollida, samuti saavad nad küsida neid andmeid firma käest, kuhu see kala läheb. Kas pole aeg loobuda paberpäevikutest ning minna virtuaalsetele päevikutele üle? On ju olemas e-pank, e-kool, e-maksuamet, kuhu kontrolörid võiksid igal ajal siseneda. Mulle isiklikult oleks palju kergem sisestada järvelt naastes e-päevikusse täpsed andmed oma kalasaagist, kui pabistada selle üle, kui palju minu umbkaudne mõõtmine hakkab erinema reaalsest kala kaalust.
Muidugi pole kõik läbinisti hull: nüüd ei pea kalurid paati istudes kohe päästevesti selga tõmbama, nagu see enne oli. Vestid peavad kaatris olema, kuid millal need selga panna, on igaühele enda otsustada. Seegi on hea...
Mulle ei meeldi rääkida konkreetsetest isikutest ja ma püüan seda mitte teha, kuid artiklis esitas Varnja kordoni juhtkond mind justkui kurjategijat, kes sundis ka oma endise õpilase oma printsiipidest lahti ütlema. Mina tahan vaid rääkida, kuidas asi tõesti käis, lugeja otsustagu ise. Minu õpilane (üks parematest) kontrollis järvel piirivalve komando pealikuna minu dokumente. Dokumentidega oli kõik korras peale ühe: olin oma isikutunnistuse koju unustanud.
Paludes vabandust lubasin, et teinekord see ei kordu ning ütlesin: "Te tunnete mind, te teate, et mina olen mina ja kas siis see fakt ei saa üks kord minu isikut tõendatavat dokumenti asendada?" Vastuseks oli: "Jah, ma tunnen teid, kuid te olete seadust rikkunud ning peate ilmuma kordonisse asja väljaselgitamiseks."
Võib-olla olen vanaaegne või nagu üks eelmise artikli kommenteerijatest väljendus "nõuka vaimus kasvatatud", kuid juhtunu haavas valusalt. Muuseas ei olnud trahv summa suur. Tänan sellegi eest.
Kõigile soovin aga ilusat suve ning, nagu on kass Leopold heas vanas multikas ütles „Olgem sõbrad!" (« Ребята, давайте жить дружно»).
