Selle osas, mis toimub vahepeal, meediat valgustama ei kiputa. Viidatakse, et lepingud on konfidentsiaalsed.

Tegelikult on konfidentsiaalsed ka lepingud taluniku ja piimatööstuse vahel piima varumishinna osas.

Miskipärast aga kaotavad need oma konfidentsiaalsuse kohe, kui tööstustel ja kauplustel on vaja hinnatõusus süüdlane leida.

Eelmise nädala algul paiskasid piimatöösturid meediasse teate: Eesti piimatootja teenib piimaliitri eest sama palju kui Euroopas. Ühe lausega märgiti, et selle tõttu kavatsevad nüüd ka tööstused piima väljamüügihinda tõsta.

Täpselt nädal aega hiljem see juhtuski: poed tõstsid piima hinda 2 krooni võrra. “Erinevalt muust toiduaine- ja joogitööstusest on piimanduses toorainel ja lõpptootel väga ühene seos, sest liiter ostetavast piimast läheb ka liitrisesse pakki ja mingeid abiaineid siin ei kasutata,” väidab AS Tere juhataja asetäitja Ülo Kivine, suunates pahameeletormi piimatootjatele.

Kui vaadata tänast hinnavahet tootjale makstava maksimumhinna 4.70 (paljud tootjad saavad pärast transpordi, ühistu liikmemaksude jms mahaarvamist 4.30 ringis) ja poes müüdava piima miinimumhinna 9.90 (kallimad hinnad on poodides 11–12 krooni) vahel, siis maksab piima pakki panek 5.20.

Kui vaadata tootjale makstavat miinimumhinda ja poe- piima tipphinda, maksab pakki panek üle 7 krooni.

Viimaste aastate madalaim piimahind jääb 2009. aasta suvesse, kui tootja sai 3 krooni ja kauplustes maksis piimapakk keskmiselt 5.50. Selle ajaga võrreldes on tõus muidugi suur. Mitte ainult põllumeeste, vaid ka ostjate jaoks.