Piimamees volikogus: keegi teine ei paranda maailma selle koha pealt, kust mina seda vajan

Nopri talu peremees Tiit Niilo kirjutab arvamusartiklis kohaliku omavalitsuse töös osalemise jätkuvast mõttekusest. Piimakarja laiendav ja uusi kursse võttev Niilo on selles mõttes tüüpiline uue hea ilma tegija, et ajast ees olles teeb igal võimalikul alal rööbiti seitsme inimese töö.

Nopri talu peremees Tiit Niilo kirjutab arvamusartiklis kohaliku omavalitsuse töös osalemise jätkuvast mõttekusest. Piimakarja laiendav ja uusi kursse võttev Tiit Niilo on selles mõttes tüüpiline uue hea ilma tegija, et ajast ees olles teeb igal võimalikul alal rööbiti seitsme inimese töö.

Opositsiooniga paistab olevat nagu Eesti rahvaga, kes tunnetab end pigem riigivõimule vastanduvat.

Kallis naine hurjutab, et kulutan liiga palju aega poliitikale. Kulutavat aega ja närvi maailmaparandamisele rohkem kui oma ettevõtete edendamisele. Aga mitte keegi peale mu enese ei paranda maailma selle koha pealt, kust mina seda vajan. Kasvõi seesama tööjõupuudus piirkonnas. Milline normaalne lastega pere tuleks piirkonda, kus lasteaed pole tasemel või teed pole sõidetavad?

Kui keegi teine samade huvide eest seisaks, astuksin omavalitsusest hommepäev kõrvale. Sedapuhku surkis valimistel sedapidi, et määrati opositsiooni. Kuigi püüti alguses nii- ja naapidi koalitsiooni moodustada, läks ikka traditsiooniliselt – enamusel vähemusega koostöövajadust pole. Volikogus on piimamees ikka, ajades seda kohalikku värki nii nagu jaks lubab…. Ja mis puutub opositsiooni, siis sellega kipub ikka nii olema nagu terve Eesti rahvaga, kes tunnetab pigem end riigivõimule vastanduvat kui valitsejatega sama asja ajavat.

Nii äärmuslikult nagu paljud teised terased ja teravad mõtlejad ma siiski ei arva – et meil õieti polegi oma riiki ja rong põrutab täiesti vales suunas. Kui talupojad-piimamehed siiski oma tihedat elu volikogus istumisega veel tihkemaks muudavad, ju siis on kohalikul tasandil elulised tegevused korraldatud.

Mina põhimõtteliselt ei virise. Mu meelest on riigijuhid oma rahva väärilised – nagu rahvas, nii juhid. Üleüldiselt, suurel pildil, oleme ju õigel teel. Alates valdade ühinemisest, jätkates Euroopa ja kogu maailma protsesside ja arengutega arvestamisega. Aega võtab, aga asja saab. Riigikokku kandideerimiseks ma ennast enam pädevaks ei pea. Parlament ja tema komisjonid peavad muutuma üha professionaalsemaks.

Riigikogus sooviks näha endast oluliselt kõrgemat taset.

Omal ajal riigikokku kuuludes parandasin maailma maaelukomisjonis. Oli see ka loogiline. Suurim saavutus tol ajal oli maaelu mitmekesistamise tähtsustamine. Ehk siis kõikvõimaliku mittepõllumajandusliku ettevõtluse nägemine maaelu osana. Õnneks on see täna iseenesestmõistetav, erinevalt tollasest. On alles ja arenevad ka toetusmeetmed selles suunas.

Praegu palvetan selle eest, et väga külma talve ei tuleks. Loodusele vajalikust mõõdukast lühiajalisest pakasest peaks piisama, ma väga paluksin. Suurenevas laudas vähese lehmaarvuga tähendavad karmid miinused seda, et peaks lehmadki magamistuppa kaasa võtma.

Linlasel ja maakal on pakase ja talverõõmude asjus väga erinevad nägemised. Mis linlasele lihtsalt ebamugav, see maalasele pidev võitlus ellujäämise eest. Linlasele on oluline, et piim ja selle saadused oleksid iga päev poodides ja taluturgudel olemas. Kuni koalitsiooni ja opositsiooni asjad siin riigis on suhtelised ja ebamäärased, loodame endiselt mingi osa rahva talupojatarkusele. Seda nii toidu kui elukorralduse mõttes.