Piimasõjas on süüdi oma isekus
Mind paneb alati hämmastama, millise tuima järjekindlusega hakkavad tootjad ja töötlejad teineteist materdama, kui oleks vaja just koostööd tegema hakata. Ainult koostöö päästaks nad tekkinud kriisist. Aga oma egoismi ja põikpäisuse tõttu saavutame alati pöördvõrdelise tulemuse, mille tagajärjel rändab sadu tonne Eesti toorpiima piiri taha ja tööstused on omakorda sunnitud sealt piima juurde ostma.
Olen üheksandat aastat kahe suurfarmi juhatuse liige, töötasin ligi kümme aastat Rakvere Piimas tootmisjuhina ning aastatel 2000-2008 tegelesin AS Rakvere Piim nõukogu esimehena ka toorpiima varumise küsimustega. Mõlemalt poolt asju nähes häiris mind alati, et oma nõudmisi hakati esitama enne, kui oli uuritud, kas vastaspoolel on nende täitmiseks üldse võimalusi. Loomulikult viis selline lähenemine normaalsetest läbirääkimistest võimalikult kaugele ja lõppes tavaliselt emotsioonidega a la "kuradi farmerid sõidavad uhkete jeepidega ja piimatööstuse omanik on tootjate rahaga jälle uut äriprojekti alustanud".
Puudulik logistika
AS Tere juhataja Ülo Kivine räägib eelmises Maalehes meie supertobeda logistika kohta õiget juttu. Kui liita kokku kõik kilomeetrid, mida piimaautod nende väheste tonnide kokkuveoks risti-rästi läbi sõidavad, võiks selle kilometraažiga katta peaaegu kogu Soome piimavarumiseks vajaliku läbisõidu. Kui kõrgeks kujuneb nii meie piimaliitri veokulu ja mis on sama näitaja läbimõeldud logistikaga riikides?
Tegelikult on nii farmerid kui ka tööstused ise selles arutus raiskamises süüdi. Talumehed püüavad oma piima müüa võimalikult soodsalt kuhu iganes, sest varumise maksavad kinni tööstused, kes koguvad piima kõikvõimalikest farmidest erinevate meelitavate pakkumiste abil. Meeldib ju igale tootjale mõelda, et tema saab paremat hinda kui teine. Tööstused aga, kes istuvad piimaliidus kenasti ühe laua taga, napsavad järgmisel päeval kolleegilt suurtootja piima hoolimata asjaolust, et ta asub 200 km kaugusel. Konkurentsi tingimustes on see peaaegu normaalne, aga valdkonnale tervikuna mõjub hävitavalt ja kärbib nii tootja kui töötleja rahakotti.
Üks asi, mida farmerid armastavad ette heita, on ebaefektiivselt tegutsevad tööstused, mis on ka tõsi. Kui vaadata piimakogust, mida meie imepisikesed tööstused päevas läbi lasevad, selleks tehtud investeeringuid ja tööjõu kulutusi, siis Soome või Saksamaa tööstuste tõhususega võistlemiseks on meil veel pikk maa minna. Et olla atraktiivne kaubanduskettidele, peab linnapiimatooteid valmistav tööstus pakkuma võimalikult suurt kaubavalikut. Selleks on aga vaja palju tehnoloogilisi liine ja pakkeseadmeid, mis maksavad kordades rohkem lüpsifarmi sisseseadest.
