Pronksiöö ei kordu
Põhjuseks Eesti poliitikute omavaheline kemplemine. See tundus liialdusena juba siis ning tundub ka praegu. Moskva, kes tegelikult tollase plahvatuse – mitte algse vaidluse – korraldas, enam seda vist korrata ei viitsi.
Moskva ja ta fännid
Pronkssõduri konflikti juured peitusid muidugi ka Eesti poliitikas venekeelse vähemuse suhtes, kuid nii monumendi vastaste kui ka kaitsjate seas oli piisavalt palju ausaid ja muidu heatahtlikke inimesi, et asja rahumeelselt lahendada.
Ei olnud ju Tõnismäel mingit erandlikult tulist vastasseisu näiteks 90ndate keskel, kui monument ja selle ümbrus ümber kujundati ja igavene tuli ära kustutati.
2007. aasta konflikt läks kuumaks just siis, kui – banaalne küll – sellesse sekkusid Moskva ja tema Eestis elavad agarad fännid. Ametlik Venemaa üritas ennekõike iseendale tõestada, et ta on Vladimir Putini ütluse järgi “põlvedelt tõusnud” ning taas võimeline oma endistele kolooniatele koha kätte näitama.
Ei tulnud suurt midagi välja: valitsus, politsei ja hiljem ka kohus suutsid paljusid üllatada nende jaoks paradoksaalse uudisega, et endine pisike liiduvabariik saab olla toimiv õigusriik. Euroopa toetus luges muidugi ka.
Kuid peamine põhjus, miks me ei pea lähiajal sarnaseid rünnakuid kartma, on Venemaas endas. Ennustused on, eriti Venemaa puhul, üsna riskantsed, miski pole igavene, kuid vähemalt praegu on seda tunda kogu infokeskkonnast – avaldustest, artiklitest, blogidest: venemaalaste suhtumine naabritesse hakkab realistlikumaks ning pragmaatilisemaks muutuma.
Viis aastat tagasi uskusid veel hämmastavalt paljud venemaalased täiesti irratsionaalselt, et nn lihtrahvas igal pool endises N Liidus tegelikult armastab neid kogu südamest ning ihkab liitu tagasi, probleem on vaid kurjades poliitikutes, kelle käest tuleb eksinud lihtinimesi päästa. See võib Eesti lugejale anekdoodina tunduda, kuid ausõna, sellist arusaama võis mõne aasta eest kohata väga paljude poliitikute, politoloogide või ajakirjanikega vesteldes, “lihtinimestest” rääkimata.
Nüüd hakkas paljudesse peadesse saabuma arusaam, et päris nii see ei ole. Et praegune Venemaa saab oma elukorralduse poolest atraktiivne olla ehk vaid Kesk-Aasia riikidele. Et see on tegelikult vananeva elanikkonnaga, kahaneva elujõuga maa, mitte aga taastõusev deržava.
Ja kui seisabki sineliga
Mõnes asendus kujutelm suurest armastusest kibestunud agressiivsusega, kuid piisavalt paljud, sealhulgas välispoliitikat kujundavad inimesed hakkasid lihtsalt mõnevõrra pragmaatilisemalt mõtlema. Venemaal tuleb ennekõike oma probleeme lahendada, ja kui kellegagi taas liitudagi, siis mentaalselt lähedastega: Valgevenega, Kasahstaniga, Armeeniaga.
Selle liidu tugevdamisega, JevrAzESiga, Vladimir Putin kavatsebki lähiajal tegelda. Mõneks aastaks jätkub tegemist küll.
Ja kui nüüd tulebki pronksiöö viiendaks aastapäevaks Eestise mõni Naši liikumise nüüdseks juba Schengeni mustast nimekirjast maha tõmmatud liige, et, sõdurisinel seljas, piketis seista – las seisab, ärge pange tähele. Seda ei pane enam ka Venemaal kuigi paljud tähele.
