Protsess
Jätkus ju sel nädalal järjekordse vaatusega üks samuti päris kafkalikuks kujuneda ähvardav protsess, mida sobiks ehk pealkirjastada kui "Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo praadimine aeglasel tulel".
Tegevuspaigaks oli seekordses vaatuses Riigikogu saal, kus endiselt keskkonnaministrilt ja endiselt põllumajandusministrilt võeti kolleegide poolt õiguskantsleri ettepanekul ära saadikupuutumatus.
Riigikogu liikmetelt saadikupuutumatuse võtmine on eelduseks, et nüüd saab prokuratuur neile lõpuks süüdistuse esitada. Järelikult oli kogu eelnev enam kui kaks ja pool aastat kestnud osa kogu protsessi vaadates vaid sissejuhatus ehk eelmäng. Meenutagem, et Villu Reiljan astus maadevahetuse-süüdistuste avalikuks tulemise tõttu keskkonnaministri kohalt tagasi juba 2006. aasta sügisel.
Et vahepeal vaatajad saalis magama ei jääks ja midagi ikka toimuks, pakutakse ka vahepalu. Nii võiks võtta Villu Reiljani kohta maadevahetuse loost hiljem esile kerkinud süüdistust ministrina Rävala 8 maja müümisel väidetavalt Rahvaliidule küsitud 1,5 miljoni kroonise rahalise toetuse osas. Selle tõttu võeti Reiljanilt saadikupuutumatus aasta tagasi juba kord ära ning selles episoodis on vahepealse aastaga ka protsess peaaegu lõpule jõudnud.
Muidugi võib juhtuda, et kõrvalharust kujunebki lõpuks hoopis pealiin, sest püss seinal võib teatri lavakujunduses tähendada mööblieset, aga ka pauku teha.
Mittejuristil ongi pisut raske aru saada, miks juba aasta varem ära võetud saadikupuutumatust nüüd Villu Reiljanilt uuesti ära võtta tuli. Aga ju siis tuli.
Midagi enneolematult uut saadikupuutumatuse äravõtmise protseduuris õigupoolest pole. Sama on omal ajal toimunud näiteks Siim Kallase, Heiki Kranichi ja Jaanus Tamkiviga, kes hiljem väljusid kõik kohtust õige mehena ja asi seljataga. Ses suhtes võib nõustuda Eiki Nestoriga, kes Riigikogu kõnetoolist väitis, et protsessi võimalikult kiire jõudmine kohtusse on tegelikult ka Reiljani ja Tuiksoo enda huvides, kui nad tahavad tõestada oma süütust neile esitatud süüdistuste suhtes.
Ses mõttes jääb mõistetamatuks rahvaliitlaste ette võetud meeleheitlik katse oma liitlaste keskerakondlaste toel iga hinna eest torpedeerida küsimuse Riigikogust läbi minekut, viidates protseduurilistele küsitavustele varasemas uurimises. Kusjuures läkski päris napilt, Tuiksoo osas oli ju küsimus lõpuks vaid ühes hääles ning Reiljani puhul neljas hääles üle vajaliku parlamendi koosseisu enamuse.
Kas siis need saadikud, kes ei hääletanud asja kohtusse edasisaatmise poolt, otsustasid võtta endale sisuliselt kohtuniku rolli?
Nüüd on vähemalt lootust, et mammutprotsess ei jää igaveseks õhku, vaid saab kunagi mingi lõpu. Kohtu ees oleme me kõik võrdsed.