Prügi sordime. Aga mälu?

 (5)
Prügi sordime. Aga mälu?
Foto: Sven Arbet

Inimesed on ühed kummalised olevused seetõttu, et nad üritavad korrastada ümbrust, aga jätavad unarusse siseilma. Näide: kiigake oma köögikappi, riidekappi, moosiriiulile keldris. Ühes on reas taldrikud ja kruusid, teises linad ja sokid, kolmandas on eraldi vaarika- ja maasikahoidised.

Aga kui küsida, kuidas te oma mälu sorteerimisega hakkama saate? Kuidas suhtute Eesti iseseisvusega seotud kuupäevadesse? Nii nendesse, millega me iseseisvuse järk-järgult loovutasime, kui nendesse, millega ta järk-järgult tagasi saime — kui see üldse juhtuski järk-järgult või kas üldse saamegi siin rääkida “juhtumisest”.

On need kuupäevad midagi tegelikku, tähtsat, meie elu mõjutavat, või kuulub see lihtsalt mõistesse “poliitika”, mille teine tähendus on asjade sättimine ja peegeldamine just nii, nagu see mulle endale ja mu aatekaaslastele või palgamaksjatele tundub?

Sellest, kuidas me ajalugu näeme, milliseid tõsiasju või ka valeasju oma mälus esile tõstame, sõltub meie suhe nii Eesti riiki kui ka inimestesse, kes meie kõrval elavad. “Okupatsiooni tingimustes alla kirjutatud paberid ei oma mingit seaduslikku jõudu,” väidab tänases Maalehes Endel Lippmaa.

Nii mõeldes langevad ära ka mitmed tähtpäevad, mida — kes hõisates, kes sülitades — seitsme aastakümne jooksul meeles peetud on.

Pea sama kaua on eesti rahvas suhtunud tões ja vaimus millessegi, mida pole — Oru lossi. Peab olema väga sügav põhjus, miks üht hoonet meenutatakse sama palju kui tervet sõjas purustatud Narva vanalinna.

Järelikult on Oru loss sümbol, mille ülesehitamist on ühtviisi nii loodetud kui ka kardetud. Nii lootustel kui kartustel on alust: president Pätsi pojapoeg Matti ütleb tänases Maalehes, et on valmis kaasa lööma, kui tõesti taasehitamiseks minema peaks.

Võib-olla eelmisest kahest raskemgi — sündmused on meile lihtsalt veel (liiga) lähedal — on mälus sorteerida kolhoosiaega. Aga juba sorteeritakse — Põlvamaal toimus Kalevi kolhoosi inimeste esimene kokkutulek. Selle tegemiseks kulus 18 aastat. Varem polnud kas tarvidust või julgust — olid ju kolhoosid okupatsiooni üheks valusamaks sümboliks, mõiste “kolhoosnik” teatavat tüüpi ellusuhtumise kajastajaks.

Nüüd on mälu siiski nii palju sorteeritud, et julgetakse kokku tulla, meenutada, võib-olla koguni mälestada. Sest kolhoos oli paljudele maainimestele nende elu. Ja oma elu häbenemine on üks kurvemaid saatusi, mis inimesele osaks võib langeda.

Nii et tulge aga julgesti kokku ja meenutage! Aga enne sorteerige lahku, milline osa teie mälestustest on helged seetõttu, et olite “sel ajal” noor, milline osa aga seepärast, et kolhoosikord tõi õnne meie õuele.