Prügi sortimine muutub vältimatuks
Segajäätmete vastuvõtt muidugi jätkub, kuid nende üleandmine on tasuline, sorditud jäätmetel tasuta.
Jäätmete sortimine pole midagi uut. Oleme seda teinud iga riigikorra ajal: kartulikoored aianurka kompostihunnikusse pannud, vanapaberi kokkuostu viinud, piimapudeleid taarapunkti tassinud ja kaltsud mustlastele andnud, et purgikaasi vastu saada.
Pakendiseaduse jõustumine 2005. aasta mais andis võimaluse pakend tasuta ära anda. See mõjutas kõigepealt tootjaid ja maaletoojaid. Loodi jäätmete taaskasutuse organisatsioonid (TKO) – Eesti Taaskasutusorganisatsioon ja Eesti Pakendiringlus – ning tööstused hakkasid neile tariifi järgi maksma pakendite kogumise ning taaskäitlemise eest.
2008. aastal hakkas kehtima olmejäätmete sortimise määrus. Selle kohaselt tuleb liigiti koguda paber ja kartong; pakendid; ohtlikud jäätmed; biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed.
Säästva Eesti Instituudi mullune sortimisuuring näitab, et segaolmejäätmete hulgas on 50–60% pakendit.
Praegu jääme prügisorteerimisega alla nii Lääne- kui Põhja-Euroopale. Austrias läheb ladestamisalale ainult 20% jäätmetest, 30 ringis on see protsent Hollandis, Saksamaal ja Põhjamaades.
Piirkondade vahel on suured erinevused
Kindlasti on nii jäätmete sortimine kui ka võimalused need liigiti ära anda piirkonniti erinevad. Kesk-Eestis on need päris inimsõbralikud.
Peaaegu igas külas on taaskasutuskonteinerid. Igas vallas on jäätmeaedik, kuhu saab viia ohtlikke jäätmeid, elektroonikajäätmeid, pakendeid jne. Paari naabervalla peale on rajatud jäätmejaamad, viimane avati eelmisel kuul Paides. Kesk-Eesti kogemus näitab, et keskkonnasõbralik prügimajandus on täiesti võimalik.
Prügiveo firmad saavad aga tegutseda vaid lepingu alusel, mis on sõlmitud kohaliku omavalitsuse ja taaskasutusorganisatsiooniga. Arvan, et nelinurgas inimene–omavalitsus–taaskasutusorganisatsioon–jäätmekäitleja on võrdselt tähtsad kõik osapooled. Kui üks jätab midagi tegemata, süsteem ei toimi.
Hea lahendus sõltub omavalitsusest
See, et omavalitsused korraldaksid jäätmete liigiti kogumist, on äärmiselt vajalik. Juba selleks, et leida taaskasutuskonteineritele valla maa-alal sobiv asukoht. Vallavalitsus teab, kus on vabad maad, taaskasutusorganisatsioon ja jäätmevedaja seda ei tea.
Vajalike konteinerite hulka ja tühjendamise sagedust pole võimalik täpselt ette näha. See loksub paika ajaga ja KOV peab seda jälgima ning korrigeerima. Jäätmete sortimine hakkab vallarahva rahakotile soodsalt mõjuma alles siis, kui KOVi osavõtul on kindlaks määratud piirkonnale sobivad prügiveo ringid ja konteinerite tühjendamise sagedus.
Igal omavalitsusel peab olema jäätmekava ja jäätmehoolduseeskiri. Kuidas saab olla küsimust, kas enda vastu võetud õigusakti täita või mitte?
Jäätmete liigiti kogumine ja sortimine ei ole eesmärk omaette, vaid selle mõte on suunata jäätmed, millest midagi teha saab, taaskasutusse ning säästa loodusvarasid.
Palju on räägitud jäätmepõletustehastest. Tegelikult pole põletustehas lihtsalt koht jäätmetest vabanemiseks, vaid eesmärk on toota jäätmetest soojust ja elektrienergiat.
ELi jäätmedirektiivi kohaselt tuleb 2020. aastaks võtta taas ringlusse 50% olmejäätmetes sisalduvast klaasist, paberist, metallist ja plastist.
Praegu on jäätmete sortimine aktuaalsem kui kunagi varem. Alates tänasest peavad Eestis olema suletud kõik nõuetele mittevastavad prügilad.
Pärast 16. juulit on Eestis piirkondi, kus ei jää avatuks ühtegi tavajäätmete prügilat, kuhu kõik jäätmed ladestamiseks kokku vedada võib.
Aivar Lõhmus on Eesti Jäätmekäitlejate Liidu juhatuse esimees
