Meenub, et meil on täpselt 20 000 niisugust vene kodukeelega õpilast, kes ei õpi ei eesti õppekeelega koolis ega vene kooli eesti keele kümblusklassis. On ette teada, et need meie oma vene lapsed ei saa põhikooli lõpuks eesti keelt suhu. Nii on see olnud juba 20 aastat. Kas nüüd äkki muutub kõik ja need 20 000 vene koolilast on esimesed, kes saavad ühe aastaga eesti keele selgeks?

Teoreetiliselt on see võimalik. Oleme jõudnud ju üliefektiivsete keeleõppematerjalideni, mille abil on võimalik omandada uus keel 200 tunniga. Riik tellib näiteks Mait Müntelilt õppematerjali „Eesti keel 200 tunniga” ning osa lapsi ja nende vanemaid saab eesti keele arvuti abil iseseisvalt selgeks õppida.

Teine üliefektiivne meetod on keelekümblus, mille toel on samuti võimalik ühe aastaga kellele tahes eesti kõnekeel selgeks õpetada. Uusi efektiivseid keeleõppemeetodeid kasutades on 20 000 uut eesti keele kõnelejat aastas täiesti realistlik. Pedagoogilises plaanis on see võimalik. Kuid kas ka poliitiliselt? Selles on põhjust kahelda.

Sest miks need 20 000 meie oma vene noort siis eesti keelt ei oska? Ikka sellepärast, et meie poliitikud on aastakümneid vaielnud, kas vene laps üldse peab eesti keelt oskama. Isegi praegu veel nõuab osa vene koole endale õigust õpetada oma gümnasiste vene keeles, sest eesti keeles õppimine käivat neile üle jõu.

Mitte-eestlaste eesti keele õppimisele on teatud osa poliitikuid alati põhimõtteliselt vastu olnud. Esiteks rikkuvat mitte-eestlased meie ilusa emakeele ära, sest nad räägiksid aktsendiga ja teeksid keelevigu. Teiseks ei tohtivat eesti keelt kellelegi peale suruda, sest sellega rikuksime inimõigusi. Kolmandaks olevat eesti keel mitte-eestlasele liiga raske (14 käänet!) jne.

Sellise nägelemise tagajärg võib olla, et eesti keele kõnelejate arv ei hakka mitte kasvama, vaid hoopis kahanema.