Kui aga üht erakonna nime meenutav sõna tõesti vastu hakkab, siis võib ju nimetada asju ka õigete nimedega. Ehk kui on selge, et 17 aastat kehtinud halduskorralduse süsteem on oma aja ära elanud, siis tuleb seda kaasajastada. Kui elu meie ümber muutub lausa päevadega, siis miks peaksime arvama, et inimeste igapäevaelu korraldavad struktuurid peavad püsima muutumatuna. Riigi põhialuseid raputamata on selge, et igal tasandil peab avalike teenuste pakkumine käima ajaga kaasas.

Teiste riikide kogemused näitavad, et teatud arenguetapil on otstarbekas rohkem otsustusõigust anda allapoole, rahvale lähemale. Teistsuguses olukorras on targem jällegi tsentraliseerida teatud kohustusi/õigusi rohkem ülespoole, regiooni või riigi tasandile. Rootsi riik on selliselt üles näidanud paindlikkust. Ühel ajal vähendati seal regionaaltasandi omavalitsuslikke ülesandeid, andes need esmatasandi omavalitsustele. Hiljem, uues olukorras anti sarnased ülesanded uues kvaliteedis jälle regionaaltasandile.

Riik ja Oma valitsus

Keskvalitsus peaks arvestama kohaliku omavalitsusega kui oma valitsusega, sealjuures tunnistades viimase autonoomsust (Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kohaselt). Tihti kohtame üleõla suhtumist, nagu "meie ajame siin riigi asju" ja peale selle on kusagil mingid vallad ja linnad. Teadagi on tegemist erinevate valitsemistasanditega, kuid teisalt, riik ongi 226 omavalitsusüksust kokku ja need ei asu mitte väljaspool riiki. Üheks sellise suhtumise tulemuseks ongi tekkinud meil linnriik pealinna näol, kus omavalitsemine on muutunud pigem omavolitsemiseks. Veelkord, kohalik omavalitsus, olles küll vertikaalselt lahus keskvõimust, on horisontaalselt selle kõrval vältimatu osa avaliku halduse teostajana.

Näitena: kui maavalitsus (riik) peab korraldama ühistransporti maakonnas, siis on tekitatud olukord, kus osa bussiliine on maakonna liinid ja teine osa peaks olema vallaliinid. Kui inimene elab Kihelkonna vallas Kuressaarde suunduva tee ääres, siis ta kasutab maakonna liini. Kui inimene satub aga elama samas vallas Kuressaare suunast vastaspool, siis on tegemist vallatranspordiga ja seda peaks omavalitsus korraldama. Aga ega mõni bussiliin ei sõida ometi riigi territooriumist väljaspool - kõik liinid kulgevad mööda valdasid.

Seadusandja on Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kaudu üldjoontes kirjeldanud tegevusvälja, kus vallad/linnad peavad tegutsema. Keskvalitsuse ülesanne on seatud eesmärkide täitumiseks tingimused luua. Elu näitab siin puudujääke, millele ka Riigikontroll on tähelepanu juhtinud. Kui on sedastatud, et vaid kümmekond kohalikest omavalitsustest tuleb toime maksutuludest laekuva eelarvega, ilma eriliste riigipoolsete toetusteta, siis üheltpoolt on see väikevaldade võimekuse/võimetuse küsimus, teisalt on see teadlikult tekitatud riigisõltuvuslik tulemus. Teisisõnu, enamik kohalikke omavalitsusi eksisteerib nagu riigi armust, saades keeruliste valemitega arvutatud tasandusfondlikku eelarvelisa (lisaks fikseeritud protsendile maksutuludest).

Tüütuseni on räägitud kohalike omavalitsuste poolt pakutavate teenuste kvaliteedist, miks mitte rääkida ka teenuste kvantiteedist. See temaatika tuleks lahti kirjutada teenuste standardis, mille täitmine peaks valla/linna mõõdu välja andma.

Mida teha olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole täitnud 1996.aastast kehtivat seadust ja pole kehtestanud üldplaneeringut? Sellele küsimusele maavalitsuse järelepärimisel vastutaval ministeeriumil selgust ei olnud. Sealjuures üldplaneeringut, omavalitsuse üht baasdokumenti, ei ole Eestis ligi pooltel valdadel! Kusjuures üldplaneering peaks andma üldse omavalitsusüksuse ruumilise eksistentsi õigused. Kujutlege, 14 aastat ei ole täidetud seadust ja keegi ei saa midagi teha! Näiteks, ühe valla kaks vallavanemat on öelnud, et nimetatud seadus on riigipoolne väljapressimine ja ei allu sellele, alles kolmas vallavanem suutis üldplaneeringu protsessi eelmisel aastal läbi viia. Asi pole lihtsalt ühe dokumendi kehtestamises, küsimus on igapäevaselt ilmnevates ruumilise planeerimise vajakajäämistes, nimetades kasvõi põldude "papp-karbistamist" või tuulegeneraatorite istutamist kuhu juhtub.

Kokkuvõttes, oleme olukorras, kus kehtestatud süsteem ei vasta praegustele valdade/linnade struktuurile või olemasolevad kohalikud omavalitsused ei sobi etteantud süsteemi.

Eesti "nokiad"

Vaataksime korraks avaliku halduse kõverpeeglisse. Milliseid huvitavaid nägusid sealt vastu vaatab!

See, et kohaliku omavalitsuse avalike teenuste standard on lahti kirjutamata on veel pool häda. Suurem häda on selles, et kohaliku omavalitsuse oma olemine on paljuski mõtestamata või on mõte üheselt väljendamata. Samas peetakse Eesti kogukondliku iseorganiseerumise struktuuri Euroopa üheks vanimaks.

Kas suudate ette kujutada, et rahva poolt valitud Pariisi linnapea juhib samal ajal Strasbourgi linna täitevvalitsust? Eriti tobe küsimus! Kuid Eestil on siin oma "nokia" välja panna. Meil on võimalik, et ühe valla vallavanem on samal ajal teises vallas volikogu esimeheks! Veel kaks aastat tagasi oli nii võimekaid omavalitsusjuhte vähemalt kaks. Vallarahvas usaldas inimest oma valla elu korraldama, tema aga täidab hoopis teise vallarahva tahet ja viib ellu teise vallavolikogu korraldusi. Võiks arvata, et selline originaalne tööjaotus viib valdade sõbraliku ühinemiseni, ometi pole seda juhtunud.

Sellega meie "nokiad" ei lõpe. Eestis on saanud tavaks, et mõlemad, nii kohaliku omavalitsuse volikogu esimees kui ka täitevvõimu juht (linnapea/vallavanem) on nö poliitikud. Elus on see nii, et kord on sama isik linnavolikogu esimees, kord on linnapea. Sageli vaieldakse, kumb on võõrkeelses olukorras "meer" ja kumma kaelas peaks rippuma auraha - rahva usalduse tunnusmärk. Euroopas on enamasti kombeks, et rahva poolt valitud esinduskogu palkab endale linna- või vallajuhi, kes on täitevvõimu teostaja. Sealjuures täitevjuht ei esine poliitiliste seisukohavõttudega ega ei lõika linte läbi vaid täidab poliitikute antud ülesandeid.

Eriti kummastav on olukord, kus riigi suurima erakonna juht on samal ajal ühe kohaliku omavalitsuse tegevjuht ja teise erakonna liider on lisaks sama omavalitsuse abilinnapea. Nii hakkab üleriigiliste poliitikajuhtide eestvedamisel linnriik tasapisi täitma paralleelselt riigi funktsioone, sealjuures vastandudes riigivõimule. Me ei ole veel valmis olukorraks, kus avalikku teenust pakuvad konkureerivad riigiaparaadid (tulevikus ehk küll). Taevast appi kutsudes illustreerin seda absurditeatrit sama absurdse näitega: kujutage ette Saksamaa kristlik-demokraatliku erakonna juhti Angela Merkelit Dresdeni linna kommunaalmajandust korraldamas ja puid jagamas (kui ta parajasti riigijuhi ametis pole)!

Selle asemel, et teatud eesmärkidel Tallinna linnavolikogu liikmete arvu suurendada, peaks olukorda sisuliselt mõtestama. Terve mõistus ütleb, et täitevvõim tuleks lahutada esindusvõimust. Nii saaksid poliitikud oma liistude juurde jääda ja ametnikud ilma poliitilise kärata ettenähtud kohustusi täita (ja Tallinn oleks jälle vabastatud).

Maavalitsuste viletsus

Maakondlik omavalitsustasand kaotati 1993.a. kuuldavasti põhjusel, et paljud endised kolhoosiesimehed olid sattunud maavanema ametit pidama (rahvasuu). Omavalitsuslike õiguste kaotamisega regionaalselt tasandilt jäeti nimi maavalitsus muutmata. See oli viga, mis on maavalitsuse rolli jätnud tänini segaseks. Maavanema täita jäeti kahepaikne roll. Ühelt poolt esindatakse riiki kohalike omavalitsuste üle järelevalvet tehes, teisalt peab neidsamu omavalitsusi kaasama maakonna tasakaalustatud arengusse ehk ilma poliitilise võimuta korraldama poliitikute tegemisi (seejärel neid uuesti järele valvates). Vaata kummast otsast tahad, maavanem on ikka meie mees ehk ei liha ega kala.

Tagasi vaadates tuleb tõdeda, et üheksakümnendate lõpus olid tingimused maavalitsuste baasil tugeva haldustasandi väljakujunemiseks. Selline arenguvõimalus kustus 1999.a. kui maakondadesse tekitati Heiki Kranichi eestvedamisel 15 mini-ministeeriumi keskkonnateenistuste nime all. Siit algas maavalitsuste loojang. Riigiasutuste esindused alustasid maakondadest väljakolimist ja on koondatud senini defineerimata suur-regioonidesse (Jõhvi linna järgi nimetatud jõhvistamiseks).

Maakondadest on järele jäänud vaid erinevat värvi laigud maakaardil, isegi maakond kui administratiivüksus on kirjeldamata. Sellise poliitikaga on rõhutatud, et nii väikesel riigil nagu Eesti, ei ole regionaalset omavalitsuslikku tasandit otstarbekas pidada. See teadmine on meile süstitud Brüsseli eurokraatide poolt, kes näevad Eestit ühe Euroopa regioonina, kus piirkondade vahelisi erisusi ei taheta näha. Siit tuleb otsida regionaalministri kõhnukese portfelli põhjusi. Tulemusena on maakondadesse järele jäänud 15 kõhnukest riigi esinduskontorit, mida saab juhtida, nagu elu näitab, ka arvuti ja telefoni abil kaugjuhtimise teel. Keskerakonna hea naljana öeldud valimislubadust, juhtida Kuressaare linna Tallinnast, tuleb tõsiselt võtta.

Eurorahad pealinnas kinni

Eelnevast saab ka järeldada, miks jäime kauaks istuma oma eurorahade otsa, mõnes ministeeriumis on need ikka veel seitsme luku taga. Siin on koht, kus tuleks kahetseda maakonnatasandilt kompetentsi kadumist.

Nimelt, enamasti toimub teistes riikides eurorahade rakendamine regionaalsel tasandil, kasutades selleks olemasolevaid struktuure. Soomes saab sellega hakkama koguni vallatasand. Näiteks Varsinais-Soome omavalitsusliit sai kogu Kesk-Läänemere Interreg IVA programmi elluviimise õiguse. Selleks tuli omavalitsusliidu juurde luua vaid väikese koosseisuga sekretariaat. Kujutage nüüd võrdlusena ette meie klubilises vormis tegutsevate omavalitsusliitude 1-2 töötajaga kontorite võimekust. Siinjuures ei jõua paberipinda raisata meie omavalitsusliitude ja nende üleriigiliste ühenduste pudrule ja kapsastele, kus on ühte patta pandud valitud ja ametnikud ning euroopalikus mõistes ei saa aru, keda ja mida esindatakse (näiteks EL Regioonide Komitees).

Eestis on eurotoetuste juhtimine liialt tsentraliseeritud. EL toetusrahade kasutuselevõtu korralduses on kogu võimutäiuse hõivanud rahandusministeerium, lisaks kaasatud mõni võtmeministeerium ja superamet (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus).

Eurotermin subsidiaarsus tasuks meie riigis kohaldamiseks lahti harutada. Paljuräägitud võimu võõrandumise üks põhjusi on püsiva dialoogi puudumine nii maakonnaga kui ka kohaliku omavalitsustasandiga. Õiguste ja vastutuse ning selle kaudu kompetentsi jagamisest ei saa kuidagi rääkida.

Tuleb tõdeda, et maavalitsuste ja maakondlike arenduskeskuste baasil oleks saanud luua eurotoetuste korraldusasutusi, olles partneriks ministeeriumitele.

Häda kahe tooli vahel

Kokkuvõttes koorub välja, et üheks kogu halduskorraldust läbivaks ebakohaks on  "kahe tooli printsiip". Mitte kuidagi ei piirdu avalikus halduses osaleja ühe tooliga, ikka on vaja lisaks taburet kuhu saab vajadusel ümber istuda (kehastuda). Üldse ei imesta eestlaste nutikuse üle täita kirjutatud normide vahelised tühikud. Võib vaid ette kujutada, millise JOKK-segaduse meie poliitikud tekitaksid vanal heal Inglismaal, kus paljud reeglid üldse kirja panemata

Valla ülesanded maakonnale

Nagu kõverpeeglist nähtub, on aeg 20-aastast kogemust analüüsida, aduda mis mujal maailmas toimub ja moderniseerida kogu avaliku halduse korraldus.

Pakun välja lahenduse. Küsin, milleks liita kohalikke omavalitsusi, raisata sellele aega ja raha ning vaielda nende piiride üle? Meil on olemas territoriaalsed üksused - maakonnad, kohaldame neile omavalitsuslikud õigused ja laseme rahval valida maakondadele volikogud. See on varem küll olnud, kuid siis oli maakond teine omavalitsustasand (vald/linn oli esmatasand). Uuenduse kohaselt jäetaks valdadele/linnadele volikogud valimata ja kaotataks nende omavalitsuslik staatus. Vallakeskustesse (toimepiirkondadesse) jääksid endiselt vajalikud ametnikud, puuduksid aga kodukootud poliitikud, keda praegu on kokku üle kolme tuhande. Samas vabaneksid võimalikest korruptsioonisüüdistustest paljud volikogu liikmed ja omavalitsusametnikud, sest eks hõredalt asustatud piirkondades on rahvaesindajad ikka samad aktivistid - ettevõtjad, koolijuhid, klubijuhid jne. Ja kellelt ikka teenust osta kui mitte oma piirkonna tegijalt.

Uuenduse tulemusena saame 15 omavalitsuslikku maakonda, lisaks ehk 5 suurlinna. Tuleb tuttav ette - see on sarnane kunagise regionaalministri Toivo Asmeri ettepanekuga, mis nägi ette kõigi maakonna valdade liitmist. Antud ettepanekul on lähenemisnurk teine. Maakonna ulatuses omavalitsusliku staatuse kehtestamise vajadust on väljendanud ka praegune regionaalminister Siim Kiisler. Kuna maakond ja vald on Eestis ajalooliste traditsioonidega mõisted, siis on otstarbekas need nimetustena ja üksustena säilitada, jääb ära kaartide ümberjoonistamine. Kehtima jääks endiselt ühetasandiline omavalitsussüsteem nagu praegu, kus kohalikuks omavalitsuseks oleks valla/linna asemel maakond oma maakonnavalitsusega. Lühidalt, ei liideta kohalikke omavalitsusi, vaid tõstetakse omavalitsuslik staatus valla/linna tasandilt maakonna tasandile.

Võib ju veel kümmekond aastat vaielda selle üle, kumb on rohkem kohalik, kas vald või maakond, kuid kas meil on selleks aega.

Praeguste maavalitsuste järelevalvetoimingud (riigi esindamine) saab anda üle Riigikontrollile, kes nagunii kohalike omavalitsuste üle järelevalvet teeb, koondades need suur-regioonide keskustesse, kus paljud riigiesindused juba tegutsevad. Maavalitsuste järelejäänud osa, maakonna tasakaalustatud arengu funktsioonide täitjaid saab rakendada uues maakonnavalitsuses. Maavanem tuleb võimule rahva valiku kaudu ja saab sellega poliitilised volitused maakonda kui kohalikku omavalitsust tasakaalustatult arendada.

Omavalitsuste liitmise asemel liidetaks pigem praeguse kohaliku omavalitsuse ja maavalitsuse funktsioonid.

Küsimuse "mida uuendus  paremaks teeb" vastuseks vaid üks näide. Kui väikevald suudabki kaas-rahastada mingi investeeringuprojekti, siis valminud objekti ülalpidamiseks pannakse ta eelarvekohustustega igavesse ikkesse. Maakonnatasandi omavalitsus saab aga oma suurema eelarvega garanteerida sama objekti jätkusuutlikkuse ja sellega päästa "väikevalla" saneerimisest (pankrotist).

Küla elab ka

Kui kellelgi tekkis tunne, et osalusdemokraatia on eeltoodud ettepaneku puhul kannatada saanud ja võim on rahvast kaugenenud, siis selle kompenseerimiseks on üks väga rahvalähedane toiming. Nimelt käib paljudes kohtades juba aastaid vilgas külavanemate valimine, toimudes otse demokraatlikul teel külakoosolekutel. Külatasand on tegelikult tõeline rahvademokraatlik toimetasand, kuna juba praegu annavad vallavõimud külaesindustele erilisi kohalikke õigusi ja vastutust. See, kuidas külavanemaid kaasatakse maakonnavalitsuslikku struktuuri, on otsustamise koht. Põhilise ametnikkonna saab maakonnavalitsus praeguste vallavalitsuste ja linnavalitsuste "sädeinimestest", kuidas see maakonna piires paigutub, on järgmine teema. Maakonna kui tervikliku haldusüksuse käsitlemist läbi külatasandi toetab ka hiljuti maavalitsuste poolt koostatud Sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneering, kus kohalike elanike vajadusi kaardistati mitte vallakeskselt vaid kantide (külade-asumite kogumid) keskselt.

Paragrahvid ja uus ärkamisaeg

Siintoodud uuenduse puhul on vähemalt üks juriidiline aga. See on Põhiseaduse § 155: Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad. Kui vallad asendada sõnaga maakonnad, oleks takistus eemaldatud. Põhiseadus võiks määratleda vaid selle, kas Eestis kehtib ühe-, kahe- või kolmetasandiline omavalitsussüsteem. Seadusandja otsustab, kas omavalitsuslik staatus anda küla-, valla-, maakonna- või jõhvistatud suurregiooni tasandile. Ja otsustada saab seda selle järgi, millisel tasandil on oma valitsemist kõige efektiivsem korraldada antud ajaloolises ja demograafilises olukorras.

Lõpetuseks, tuleb tõdeda, et tänane kohaliku omavalitsuse korraldus on suundumas kogukondlikust omavalitsuse süsteemist riikliku omavalitsuse süsteemi poole. Aga just selle vältimine oli 1992.a. Põhiseaduse Assamblee mõte. Muide riikliku omavalitsuse süsteemi valis Eesti paraku oma 1933.a. Põhiseadusega...See peaks olema väga hea põhjendus alustada halduskorraldusega otsast peale, siin ja praegu.

Eestlastel on kombeks aegajalt "ärkamisaegu" korraldada. Ehk oleks 20 aastat peale iseseisvuse taastamist jällegi paras aeg ärgata uuenenud olukorras, näiteks 2011.a. valimistejärgsel päeval. Kuulen juba kisakoori: "ei jõua nii kiiresti!". Ütlen - jõuab! Ehk parafraseerides: ma ei tea ühtegi vallavanemat, kes teab mõnd vallavanemat, kes ei tea, et haldusreformi on arutatud juba 10 aastat ja et vallavanema staatus võib äkitselt muutuda. Rein Lang kirjutaks vajaliku reformikava ühe soojaga valmis...oi, ups, ta on ju eireformi erakonnast.