Kui jalgpalliülekande tegijad jätaksid näitamata mõne värava, tehes samal ajal huvitavaid trikke kaameratega, saaksid nad vutifännide käest sugeda. Kui tantsupeo ülekandes jäetakse näitamata mõne tantsu kõige olulisem samm, ei juhtu midagi. Praktiliselt ei jõudnud ju ETV ülekande eetrisse peo nimiloo “Puudutuse aeg” hiigelpuudutus, mis voogas üle väljaku.

Vähe näidati leitmotiivi – maakera tõstmist ja hoidmist, mis ka peo plakatil oli. Korralikult jäi seega jäädvustamata 10 000 tantsija ühisponnistus, peo kontseptsiooni tugitala. Idee aluseks olnud Sten Weidebaumi muinasjuttu “Puudutus” ei puudutatud üldse.

Kas mäletate lapsepõlves saadud esimest suurt värvipliiatsikarpi? Tõmbasite siis iga pliiatsiga mõne juti, et kogu kirevust kogeda. Korralikku pilti aga ei sündinud. Sama toimub teleülekannetes, kus mängus on kõikvõimalik tehnika: kaamerad ratastel ja kookude otsas, õlal ja kõrgel katusel. Kõike püütakse näidata, aga tulemuseks on kirev sigrimigri, kuid mitte tantsude sisu.

Klassikakontsertide ja balletietenduste ülekannete tegijad rõhutavad, kui oluline on eeltöö teose partituuriga, balleti liikumisskeemidega. Igal ajahetkel on teletegijail teada, mis liigutus toimub, mis pill mängib. Seda näidataksegi.

Tantsupidude puhul aga tundub: telerahvas ei usu, et tantsujuhid on suutnud igast tantsust sisulise ja vormilise terviku luua. Selle terviku edastamise asemel püütakse luua uut telereaalsust, millel pole teinekord tantsureaalsusega palju pistmist.

Igal rühmaliigi juhil on perfektsed joonised, milles kajastub iga viimse kui tantsija asukoht iga takti ajal. Nädalase Tallinnas toimunud proovide jälgimise käigus oleks olnud võimalik üles leida kõige-kõige paremad tantsijad, nende emotsioone suures plaanis jäädvustada. Näha efektsemaid jooniste kohti, et need edasi anda.

Tänavu aga ei näinud televaatajad kõige vahvamate sammudega tantsu “Tantsime Aissa!” liigutusi väärikate hallipäiste tantsijate esituses. Samuti mitte “Väravamängu” lummavaid soolosid. Ka ühe väekama tantsu “Raha naerab” efektsed refräänsammud, kus ärimeesteks kehastunud tantsijad kujuteldavat raha laiali loopisid, jäid kesiseks.

Kiitust väärib televisioon aga selle eest, et näitas elavat muusikat esitanud orkestrit. Väljakul olijatele jäid mustas lavakastis toimetanud tippmuusikute kirglikud esitused suisa saladuseks.

Ja mida peo lõpu poole, seda paremaks ülekanne läks. Liikumisrühmade efektne tants “Must ja valge,” aluseks Ruja legendaarne “Must lind”, läks eetrisse pea täiuslikult, õigetel kohtadel vaheldusid nii üld-, kesk- kui ka suured plaanid. Ka esindusrühmade soolopaaride “Puudutus” jõudis eetrisse nii, et tantsust oli võimalik aru saada.

Kirjutasin Tartu ülikooli diplomitööna uurimuse rahvatantsupidude raadioreportaažidest. Nentisin, et neis reporterikunsti meistriteostes ei tohi tegijad jääda pelgalt mikrofonistatiivideks. Inimesi tuleb varustada lisainfoga, just sellisega, mida väljakul istujad ei saa. Rääkida peo saamise ja tantsude loomise lugu, tantsujuhtide tööde lugu, tantsijate rõõmude ja murede lugu, mis oleks väljakul sündivale taustaks.

Paraku teles seda ei tehtud. Reporteri, reportaaži vahendaja roll oli peaaegu olematu, piirdudes pelgalt sisse- ja väljajuhatusega.

Samas tõestas Vikerraadio eetris olnud Margit Kilumetsa ja Tarmo Tiisleri tantsupeoreportaaž reporterikunsti olemasolu rahvusringhäälingus. Kuulsime nii head tantsumuusika kontserti kui ka asjalikke kommentaare tantsude ja nende loojate kohta. Tiisleri spordireporteri hüperemotsionaalsus peo finaalis veel takkatippu. Braavo!