Kõige loodusse viidud prügi kohta pole seda küll palju, arvestades, et RMK maksis rämpsu ära viimise eest ainuüksi eelmisel aastal 53 000 eurot.

Selle taustal on huvitav lugeda uudiseid, kus puudearmastajad end pajude külge lubavad aheldada ja metsaraie inimestel une viib — miks suures plaanis loodusarmastajatest rahva hulgas on ikkagi nii palju neid, kes ei paista mõistvat, et mis isa metsa viib, selle leiab tema lapselaps sealt jälle üles?

Viimasel ajal levib tendents, et ühelt poolt inimesed võõranduvad loodusest ja teiselt poolt idealiseerivad seal toimuvat, kuid näib et prügistajad on jäänud veel hoopis omaette maailma ning arvavad,et metsas kaovad asjad üldse kuhugi iseenesest ära.

Nende reaalsusse toomiseks võiks panna tabatud isikud trahvi maksmise asemel oma träni juurde jälgima, kuidas loodus sellega hakkama saab ja kuhu asjad kaovad.

Muidugi näiteks alumiinium laguneb looduses 200-500 aastat, plastik aga 450 ja seda aega ei saa keegi ära oodata.

Aga ehk tekiks siis motivatsioon mõne aja, nii nädala või paari pärast prügi ära sorteerida ja ausalt õigesse kohta ära viia?