Üks näide. Tallinnas Kalamajas elavad suuresti inimesed, kes näitavad välja, et on keskkonna suhtes väga hoolivad. Balti jaama uuel turul asub rohkelt öko- ja veganpoode ning käsitöölette, Telliskivi asumis samamoodi.

Juhtusin sinnakanti eilese tööpäeva lõpu eel. Kõikjal, nii prügikastides, ja mis neisse ei mahtunud, tänavatel vedelemas võis näha lademes ühekordseid nõusid, totsikuid-potsikuid, pakendeid... Sellest enamik võinuks mõistlikuma elukorralduse puhul olemata olla.

Loodust kaitsvad ökoinimesed ütlevad, et vähem klantspakendit. Samas aga pakendavad needsamad ökopoed mingi neilt ostetud väikese vidina vanaaegse välimusega jõupaberisse ja siis veel paberkotti...

Ma ei näe suuremat vahet kriitkartongist neljavärvitrükis poepakendi ja selle, jah ehk vanapaberist toodetud jõupaberipakendi vahel - ressurssi, kemikaale ja puitu kasutatakse nende mõlema tootmiseks.

Või kui 80 grammi "ökomoosi" pakendatakse paksust klaasist metallkaanega purki, sellel veel omakorda nöörid-vidinad küljes ning see kõik susatakse veel riidest kotikesse.

Sellise toodangu valmistajal ei ole minu meelest õigus näidata näpuga, et kogu suurtootmine on saatanast, sest tema toodang ei liigitu mitte toidukraami, vaid pigem suveniiride valdkonda.

Sellest, ja veel paljudest teistest ilmingutest tuleneb ka minu seisukoht, et kogu selles ökokaubanduses ei lähe sõnad tegudega kokku ja sellepärast puudub mul ka suurem usk igasuguse susser-musser käsitöökraami väidetavasse keskkonnasõbralikkusesse.