Riigieksami aeg on läbi
Umbes kuraditosin aastat tagasi vaevas tollaseid haridusjuhte hulk küsimusi: kuidas kontrollida riikliku õppekavaga määratletud tulemuste saavutamist, kuidas tagada gümnaasiumilõpetajate hinnete võrreldavus, kuidas koolilõpetajate tulemusi objektiivsemalt hinnata, kuidas anda kooli pidajale, ministeeriumile ja lapsevanematele ülevaade õpetamise tulemuslikkusest ning kuidas ühitada gümnaasiumi lõpetamine ülikooli astumisega.
Ja siis tuli päästev idee - korraldame kõikides Eesti koolides ühesugused kirjalikud eksamid, aga ei lase neid parandada sama kooli õpetajatel, vaid korjame tööd kokku ja parandame riigieksamikeskuses.
Tähtsad isikuomadused
Pärast esimesi aastaid võisid ametnikud õhata, et eesmärgid on edukalt täidetud: süsteem toimib, abituriendid ja koolid on eksamitega leppinud ning ülikoolid tunnustavad neid sisseastumiseksamitena.
Siis tulid tabelid, kus seati koolid õpilaste eksamitulemuste põhjal ritta ning edumeelsena kavandatud eksamid pöördusid iseenda vastu. Eksamitulemustest sai võistlusobjekt koolide ja õpilaste vahel. Neist ju sõltub, millisele erialale ülikoolis õppima saad või kui kõrgele kool edetabelis asetub.
Kui "vanadel headel" koolieksami aegadel oli õppimise ja õpetamise peamine eesmärk õppija arengu toetamine, siis nüüd õpitakse/õpetatakse selleks, et saada võimalikult kõrgeid tulemusi riigieksamil.
Eksamiks valmistumine ei alga ammu enam gümnaasiumis, vaid on kandunud juba algklassidesse ning lasteaedagi. Vaevu kõndima ja rääkima hakanud maimukesele sõimekohta otsides tunnevad vanemad muret, et kas nende laps ikka pääseb pärast lasteaia lõpetamist "eliitkooli" või peab leppima piirkonna omaga.
Eksamid on alati stressi tekitanud ja sessi ajal peabki pinget olema, see on osa eluks ette valmistamisel, aga riigieksamite vastutusrikkus on pannud koolilõpetajad koguni topeltpinge alla. Sooritusest ei sõltu ju mitte ainult kooli lõpetamine, vaid ka ülikooli pääsemine, ning võimalus ebaõnnestumist heastada tekib alles aasta pärast. See teadmine tekitab stressi ning paneb abituriente eksamite eel ja ajal rahusteid neelama.
Ma ei tea ühtegi tööandjat, kes küsiks, milline oli koolilõpetaja riigieksami tulemus matemaatikas, geograafias või mõnes muus õppeaines. Enamasti tuntakse huvi hoopis töölepürgija isikuomaduste kohta, mis erinevalt eksamil nõutud faktiteadmistele on püsivamad ning mida riigieksamitel ei mõõdeta.
Õigeid väärtushinnanguid ja hoiakuid ei ole võimalik tundides drillida, soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb luua arengut soodustav loominguline keskkond.
Kõik saavad ülikooli
Kas riigieksamid peavadki igavesti püsima? Kindlasti mitte! Eesti Lastevanemate Liit tervitab iga sammu, mis viib praegusel kujul toimuvate riigieksamite kaotamiseni. Miks ei võiks gümnaasiumi lõpetada hoopis kooli ja kogukonna poolt korraldatud küpsuseksamiga?
See ei oleks ainult teadmiste kontroll, vaid terve kompleks tegevusi, mis "mõõdaksid" noore inimese eluks valmis olekut. Kindlasti kuuluksid küpsuseksami kavva ühe osana ka riiklikult ette valmistatud kirjalikud testid kahes-kolmes õpilase ja/või kooli poolt valitud aines, aga need ei tohiks olla ainumääravad ning ebaõnnestumise korral oleks neid võimalik juba paari nädala pärast korrata.
Lisaks faktiteadmisi kontrollivale osale oleks küpsuseksami kohustuslikuks osaks isiksuseomadusi, üldist intelligentsust ja loomingulisust mõõtvad testid ning vestlus üldharivatel teemadel. Vestluse viiks läbi komisjon, kuhu kuuluksid kooli õpetajad ja juhtkonna liikmed, samuti lastevanemate, kohaliku kogukonna ja miks mitte ka kohalike tööandjate esindajad.
Selline inimlikum lähenemine vähendaks kooli lõpetamisega kaasnevat stressi ning aitaks konkurentsi õhutaval koolil muutuda taas kohaks, kus õppurid saavad igakülgselt areneda, mitte riigieksamiteks tuupimise-drillimise paigaks.
Siis ehk taastub ka riigieksamite-eelne olukord, mille kohta üks kogenud ja hinnatud ajalooõpetaja nostalgiliselt õhkas: "Küll see oli tore aeg - siis võisime tegelda huvitavate, loominguliste ja arendavate asjadega ega pidanud tuimalt treenima nendeks neetud riigieksamiteks."
Aga ülikooli astumine, küsite. Ennustan, et lähiaastatel, kui gümnaasiumilõpetajate arv katastroofiliselt väheneb, pääsevad kõik, kes ülikoolis õppida suudavad ja tahavad, sinna ka oma eelistatud erialale õppima. Selleks on küpsuseksami tulemused täiesti usaldusväärsed.
