Riigijuhid lõhkise küna ees
Euroopa suurima raha-, kultuuri- ja moemetropoli lõbusat tarbimishullust pole vähendanud ükski eelarvekriis ega kokkuhoiupoliitika, sest kuude kaupa ülimadalal püsinud naela kurss on Suurbritanniasse toonud tõelise turismi kuldaja.
Võõrustajat ei usalda omad ega võõrad
Mis ühele hea, see teisele halb. Mina vaatan rahulolevalt möödunud reisiga võrreldes kolmandiku võrra odavamat Brüsseli-Londoni rongipiletit ja väga ei nurise. Seevastu Suurbritannia peaminister Gordon Brown, kes tänase G-20 tippkohtumise töökava tutvustava maailmaringreisi möödunud nädalal Strasbourg'i pooltühjas Europarlamendi saalis lõpetas, pole sugugi rahulolev.
Üks põhjus on kindlasti see, et järgmistel üldvalimistel pole peaministri parteil erilisi võiduvõimalusi. Võimul on oldud järjepanu alates Tony Blairi esimesest ametiajast ja tänaseks tunduvad valijad olevat Tööparteist ehk leiboristidest surmani tüdinud.
Tippkohtumisel peavad maailma 19 suurima majandusriigi, Euroopa Liidu ning lisaks Hollandi ja Hispaania juhid looma plaani, kuidas majanduse madalseisu vältida. Selle juures ei pea Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ega Saksamaa liidukantsler Angela Merkel oma võõrustajat sugugi kõige usaldusväärsemaks läbirääkijaks. Euroopa Liit pooldab rahandussektori jõulist reformi ja järelevalvet. Finantsspekulatsiooni lipulaevale USA-le on seda plaani raske maha müüa.
Kuigi Brown on sõnades ELi teiste suurte liikmete rangemate nõuetega päri, kardavad need, et ta võib hüpata viimasel hetkel ameeriklaste paati ja reeta seni nii ühtseks kuulutatud põhimõtted. Samuti pole täpselt selge, kuidas peaks EL rangemate meetmete vajaduses veenma isepäiseid, aga ka juba majanduskriisi mõju tunnetavaid Hiinat ja Venemaad. Franko-germaani tiib on igatahes veendunud, et euroliit peaks rangemate reeglite juurde jääma ka siis, kui ükski suur majandusriik seda ei toeta.
Nii EL kui USA pürivad riskieksperdiks
ELil on valminud plaan, mis sätestab sellise Euroopa ameti loomise, mis hakkaks koostöös liikmesriikide järelevalveorganitega hindama riske ning jälgima kõikide pankade ja kindlustusfirmade tegevust. USA plaan ei erine põhimõtteliselt palju. Küsimus on vaid, kuidas neid kahte järelevalvesüsteemi ühendada. Samuti tahetakse kokkuleppele jõuda nn maksuparadiiside vähendamises. Tõenäoline vaidlusteema on ka see, kas USA dollar ikka peaks praeguses olukorras olema maailma reservvaluuta.
Lisaks on Euroopal probleeme USA-le nii omase "eelista ameerikamaist" suhtumisega. Eesmärk on küll üks, aga maailma võimsad tahavad sinna jõuda igaüks omaette ja n-ö ise transpordivahendiga. Merkel tundub näiteks ette kindel olevat, et kõnelused kuigi tulemusrikkaks ei kujune.
Esimest korda möödunud aasta novembris Washingtonis kohtunud G-20 liidrite tööd raskendavad Londonis meeleavaldused. Koos on globaliseerumis- ja kapitalismivastased ning keskkonnakaitsjad. Kui tavaliselt tundub loosungikandjate eesmärk olevat see, et saaks rohkem nalja ja möllu ning protesti mõte kipub ununema, siis seekord on korrakaitsjad valmis tõsisemateks väljaastumisteks. Kriisist tekkinud töötus ja masendus soosib klassiviha pankurite, spekulantide ja muidu rikaste vastu, olgu neil selle kriisiga pistmist või mitte.