Roomet Sõrmus: loomade peletamine jõuluturult võtab niigi kasina võimaluse kogeda ehedat maaelu

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus kirjutab ajendatunda Rotermanni jõuluturult äraviidud lammaste juhtumist, et nii võime olla peagi olukorras, kus lapsed teavad loomi vaid multifilmide kaudu.

Jõulud on ukse ees. Jõuluturud meelitavad taas inimesi koos perega mõnusalt aega veetma. Toredat tegevust ja vaatamist soovitakse pakkuda nii noorele kui vanale. Mis võiks lastele suuremat rõõmu pakkuda kui kohtumine nunnude loomadega?

Möödunud aastal jäi aga tühjaks Tallinna Raekoja platsil põhjapõtrade aedik, sellel aastal viidi linnarahva mure tõttu Rotermanni jõuluturult kodutallu tagasi lambad. Mis siis, et põllumajandusloomade avalik näitamine ei ole Eestis keelatud ja Rotermanni jõuluturul oli Veterinaar- ja Toiduameti hinnangul loomadel piisavalt ruumi ning nad olid söödetud, joodetud ja terved. Loomuse rahva pahameel ja meediaväljaannete mahlakad pealkirjad „vaevlevatest lammastest“ ja „hirmunud põtradest“ on tõhus mõjutusvahend, et teha igale jõuluturu korraldajale selgeks: loomade koht ei ole linnas!

Viimati nägin kodusiga üle kolme aasta tagasi, mil oli viimast korda võimalik käia sigalas ning oma silmaga näha, kuidas tänapäevastes tingimustes sigu peetakse. Kardan, et paljud lapsed ja ilmselt täiskasvanudki pole aga siga mitte kunagi oma elus näinud. Halvemal juhul kasvab Eestis üles terve põlvkond lapsi, kellel puudub igasugune vahetu kokkupuude päris kärssninadega. Selle asemel tuleb leppida läbi helesinise ekraani toimuvate rõõmsate kohtumistega põrsas Peppa ja tema seaperega. Suudan selle paratamatusega leppida, sest sigade Aafrika katk on tõsine taud ja piirangud igati kohased.

Samas paneb mind tõsiselt muretsema inimeste võõrandumine maast ja maaelust. Mis saab meie lastest, kui me neile päris lammaste asemel näitame vaid nutitelefonist lammas Shauni seiklusi…

Tänaseks oleme näinud, kuidas edukalt on loomad peletatud jõuluturgudelt. Järgmisena võib karta, et linnades ja miks mitte ka maal „keelatakse“ laatadel loomade näitamine. Näiteid pole vaja kaugelt otsida — ilmselt on veel paljudel meeles, et rebase näitamine eelmise aasta Luige laadal suutis meedias põhjustada päris korraliku pahameeletormi.

See paneb paratamatult edasi küsima, mis saab paljude inimeste poolt armastatud Vissi valimistest ja tõuloomanäitustest!? Oleme aastaid lapsi viinud piimafarmidega tutvuma, kuidas sellega jääb?

Kust jookseb piir pimeda loomaaktivismi ja tõsise loomakaitse vahel? Kas tõesti pole me võimelised ühiskonnas sõlmima mõistlikku kokkulepet, millistel tingimustel on loomade näitamine avalikel üritustel aktsepteeritav? Leian, et osade loomakaitsjate kompromissitu rahulolematus ei tohi muutuda diktaadiks, kus ainsaks lahenduseks on hääletu alistumine. Sest nii võime tõesti jõuda lõpuks olukorda, kus lapsed ei tea enam, kuidas ja kust see toit meie toidulauale siis ikkagi jõuab.

Kui kokkulepet ei sünni — olgu loomade näitamise ja põllumajanduse tutvustamise eesmärk nii õilis kui tahes — võime ennast järgmise aasta juulis leida olukorrast, kus leheveergudele jõuavad pealkirjad stiilis „Kümned tuhanded avatud talude päeva külastajad häirisid loomade rahu“.