Silja Lättemäe: Kus on maskid?
Nii näiteks riputab hea kolleeg Jüri Aarma aeg-ajalt endale ikka küüslaugujuurika paelaga kaela otsekui kaelaehte. Et siis kogu aeg sisse hingata küüslaugu tervistavat lõhna.
Terviseametil on oma soovitused – lase endale igaks juhuks igal sügisel süstida gripivaktsiini. Paraku on sel meetodil nii pooldajaid kui vastaseid.
Miskipärast pole aga välja pakutud gripimaske viirusnakkuste kõrghooajal. See on ju hoopis käepärasem kui vaktsiini süstimine. Tõsi, Tallinna tänavapildis võib selliseid maske kandvaid inimesi haruharva näha küll, aga enamasti on need välismaalased.
Meenutagem mõne aasta tagust seagripipuhangut Jaapanis, kus tänavapildis said maskidega kodanikud täiesti tavapäraseks. Seal ei imesta keegi, et rahvas kannab vajadusel maske – nii enda kui teiste kaitseks.
Valge mask näo ees sai tõusva päikese maal sedavõrd populaarseks, et on jõudnud ka moemaailma – nii jagatakse noortele moenõu, kuidas neid maske kõige stiilsemalt kanda.
Meil siin Eestimaal meenub aga kaitsemask alles siis, kui haige kaaskodanik sulle kuskil rahvamassis otse näkku köhib või aevastab.
Kuna palgad on, teadagi, väikesed ja raha vaja, käivad inimesed tihtilugu ka haigena tööl edasi, et palk ikka jookseks. Ei taheta köha-nohu ja palavikuga sugugi koju jääda. Ja terved kolleegid peavad seda aktsepteerima.
Head eeskuju näitas selle nädala algul riigikogulane Maire Aunaste, kes, olles ise nohune, kandis Riigikogus kolleegide kaitseks maski näo ees. Oma sõnul ta kuidagi töölt puududa ei saanud, aga kolleege nakatada ka ei tahtnud.
Siit ettepanek – atsihh! Terviseks! Ja mask ette, kui hoolime ka teistest.
