Silorullide kile ei ole pakend
Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.
Uued tõlgendusvõimalused
Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.
Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500–700 krooni suurust väljaminekut.
Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.
Pakend on aga seaduse järgi “mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.”.
Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.
Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.
Silopall kui kaup
Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.
Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.
Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.
Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.
