On ju rukis see, mis meie esivanemaid elus hoidis, külmad talved ja põuased suved üle elas ning ikka saaki andis.

Iga lapski teab, et rukis on meie leivavili.

Kui aga toidukauplustes ringi vaadata, tuleb see väide kahtluse alla seada. Neid leibu, mille pakendil on kirjas “rukis”, “rukkileib” ja muud sarnased sõnad, on riiulitel ikka väga palju.

Ent kui pakendeid lähemalt uurida, selgub, et puhast rukkileiba peaaegu polegi. Paljude, ka otseselt rukkitoodeteks nimetatud leibade koostises on kirjas küll rukkijahu, aga ka nisujahu, paksendaja, linnaseekstrakt, nisutang, eri tüüpi seemned ja palju muid komponente.

Kui näiteks Leiburi Ruksi pakendil on ausalt välja toodud, et rukkijahusid sisaldab toode 52 protsenti, siis päris mitmed teised on piirdunud vaid koostisosana rukkijahu nimetamisega.

Siis tekibki küsimus, mida ikkagi nimetada rukkileivaks.

Ühelt poolt rõhutakse sõnaga “rukis” või “rukkijahu” ilmselt Eesti ostjate emotsionaalsele eelistusele. Teisalt tekitab see ka segadust.

Nimelt on praegu palju selliseid inimesi, kellel võib olla gluteenitalumatus, tervisehädad, soov kaalu langetada või muud põhjused eelkõige nisu mitte süüa. Neil pole endale sobivat toodet just kerge leida.

Kõik leivad ei pea kindlasti olemagi puhtad rukkileivad, sest maitsed on erinevad. Küll aga võiksid tõelise rukkileiva armastajad, mina nende hulgas, leida selle poest kätte kergemini ning suuremas valikus.