SÕNA SEKKA: Pagulased. Ja mitu küsimust
Aga sündmustega seoses tekkis ka mõni täiesti maalähedane, rohujuure tasandilt vaadeldav mõte. Küsimus õigupoolest.
Kui mingi pagulasetunnistusi välja andva komisjoni ees seisab neli pealtäha ühesugust kahekümnendates aastates noormeest, kes kõik ütlevad, et nad on Süüriast, põgenevad sõja ja kaose eest, siis moel saab see komisjon kindel olla, millised mõtted nende inimeste peas ringlevad? Kas peame uskuma Kreeka ametnikku, kelle laua ees vonkleb kümnetuhandepealine pagulase staatust taotlejate järjekord ning komisjonil on otsuse tegemiseks vaid taotleja sõna? Või on Eesti valitsuses selline hiromant, kes teeb vahet ausameelse hädasolija ja selle inimese vahel, kes esimese asjana hakkab enda ümber terroristlikke mõttekaaslasi koguma?
Kas tõesti leidub sinisilmseid uskujaid, et kui Eestisse saabuvad sajad sõjapõgenikud – ma ei räägi Euroopat vallutavatest sadadest tuhandetest – on meil ära majutatud, siis neid ei hakata „sealt” mõjutama? Ei taha kuidagi seda uskuda.
Ja kas julgeb keegi kinnitada, et oma senise elu islamiühiskonnas elanud inimestest kellelgi ei või mingi aja järel puhkeda apokalüptiline nägemus Allahi ülimuslikkusest teiste religioonide üle? Kes võtab vastutuse, kui mõnesajast pagulasest kas või mõnigi murdub? Need, kel voli, peaksid mõistma, see pole mingi lihtlabane poliitvastutus. Siin on mängus inimesed, nende elud.
Ja kui otsustajad on nendele küsimustele suutnud anda tõhusad vastused, siis küllap leidub minugi kojas ruumi mõnele, kes hädas.
Ehh, on meil ikka hea olla siin väikesel põhjamaal, kus polegi tükil ajal midagi õhku lennanud. Või nagu Eino Baskin kunagi ühes oma tükis ütles – Munamägi ju ei purska. C'est la vie!
