Sõna Sekka: Raamatuid ei soovinud mitte keegi

Olen üles kasvanud raamatute keskel, minu lapsepõlves ju internetti ei olnud. Nii saigi esmast uudishimu uudiskirjanduse vallas rahuldatud kohalikus raamatupoes, samuti raamatukogus ja eelkõige oma kodus. Sest vanemad olid aastatega kogunud koju korraliku raamatukogu.

Kui tuli aeg lapsepõlvekodu likvideerida, oligi kõige suurem probleem just raamatutega. Üllatavalt selgus, et raamatuid ei taha mitte keegi. Mina ise ka ei tahtnud oma isiklikku raamatukogu veelgi suurendada, ammugi siis teised. Ei hoolinud raamatutest eriti esimese ega teise ringi sugulased, naabritest ja muidu huvilistest rääkimata, kes tulid vaatama, mida saab.

Sest kui teha avalik majapidamise likvideerimine ehk n-ö lahtiste uste päevad, siis loosi lähevad kulbid-pajad-pannid, vaipadest ja kardinatest rääkimata. Võetakse mööblit, valitakse riideid, saapaid, kingi, aga raamatuid eriti ei taheta.

Hädapärast võib-olla üks-kaks võetakse, aga mitte rohkem. Üks mu tuttav nägi samuti hirmsat vaeva, et oma kadunud isa suurt raamatukogu veidigi korrastada. Ta selgitas mulle, et oli sunnitud narmendavaid brošüüre ja lagunevate kaantega raamatuid isegi põletama.

“Nii piinlik oli, põletasin raamatuid tünni sees, et keegi ei näeks,” rääkis tuttav. Sest endal tal nii suurt elamist ei olnud, kuhu see vanemate vaimuvara panna. Huvi pärast uurisin ka oma tutvusringkonnas suurematelt bibliofiilidelt, kuidas nemad suhtuvad oma suurtesse raamatukogudesse ja kas nende järeltulijad on üldse sellisest vaimuvarast huvitatud. Kurb küll, aga eriti ei olnud.

“Raha tahavad, mitte raamatuid,” nentis üks sõber nukralt. Probleemiks ongi, et huviliste kogud on enam-vähem kattuvad, neil pole enam riiulites ruumi, ja noorte seas pole suured raamatukogud enam moes.