Sulev Oll: Mõistlik elu meid tapabki

 (3)
Sulev Oll: Mõistlik elu meid tapabki
Sulev Oll

Ei, seda me endale lubada ei saa! Varem saime, aga nüüd mitte. Kõik on kallimaks läinud, me ise vaesemaks jäänud.

Ei, ärge lootkegi, see käib meil üle jõu! Vaadake eelarvet!

Ning kas te mõttekoja Praxis uuringut lugesite, mille haridusministeerium tellis? Seal öeldakse ju selgelt, et paljudest gümnaasiumidest, aga ka väikestest koolidest tuleb loobuda.

Aastaks 2020 on mõistlik Eestis lukku keerata 132 põhikooli uksed. Jääks veel 352. Hea oleks ka 150 gümnaasiumiga lõpparve teha. Jääks 44. Leebema lähenemise korral 58.

Tõsi ta on – mõnekümne aasta tagune aeg, mil me rahvusromantilisi müüte lõime ja neid ammulisui uskuma jäime, on möödas. Näib, nagu oleks lootustest ja unistustest mõistlik edaspidi üldse loobuda – nende täitumata jäämine toob vaid valu.

Kujutage aga ette, et annamegi lõplikult alla. Tuleb uuring, usume seda sajaprotsendiliselt. Saabub soovitus kõrgemalt poolt – eks seegi ole ju lõplik tõde!

Aga meie ise, kogukond? Kas meil pole siis võimu ega voli oma elu korraldada? Luua ning pidada lasteaedu ja koole, mis annaks meie lastele edasi me oma maailmavaadet ja tõekspidamisi?

On küll. Olgu näiteks või eelmisel aastal Tallinnas alustanud Püha Johannese kool, kuhu soovijaid tänavu rohkem, kui vastu võtta suudetakse.

Loomulikult on omaenda kooli suuremas linnas lihtsam avada ja pidada. Maal näib pigem mõistlik, et väikese omavalitsuse juhid esindaks ka rahva tegelikku tahet. See tähendab, et teeks rahva tahte esmalt selgeks ja siis esindaks seda.

Paljudes valdades ja väiksemates linnades on siiski selge, et seda ei suudeta. Omavalitsus sõltub liialt riigist, riigi loal omavalitsuste kätte usaldatavast napist, vaid ellu jääda lubavast rahast. Loomulikult unustad siis rahva, kui üks silm säästueelarve täitmist jälgimas, teine kiikamas, kas “Tallinna poolt abi loota” pole.

Alatskivi näide, kus gümnaasiumiõpetajate palgarahaks korjandus korraldati, näitab väga hästi, kui palju või vähe vald oma rahva tegelikku tahtmist täita suudab.

Teine asi on see, et otsused tuleb teha õigel ajal. Mineviku küljes rippumine ei tee tulevikku sugugi helgemaks.

Selle väite paikapidavust võisin tõdeda ka mõni päev tagasi Aseri keskkooli viimasel lõpuaktusel, kus lõpetajateks vaid vähesed vene lapsed. Eestlasi on juba nii napiks jäänud, et isegi põhikooli lõpuaktust ei saanud tänavu pidada.

Nukrat nalja visates võib isegi väita, et Aseris – nagu mitmel pool mujalgi – loodeti, et ehk läheb õpilaste vähesus üle. Ei läinud.

Kui aga oleks juba varem keskendutud nn kodulähedasele ja tugevale põhikoolile, võinuks tulemus olla parem. Praktikas on seda raske kontrollida, sest pole vaba raha ega ka usku, et järjepidevat allamäge veeremist ülespoole rühkimiseks keerata saaks.

Paraku ei anna seda usku juurde ka kõiksugu sulgemisvajaduse uuringud.