Suured kaubaketid ja ebaausad kauplemistavad

 (1)
Suured kaubaketid ja ebaausad kauplemistavad
Kaul Nurm.Foto: Tanel Meos

Äririskide veeretamine toidutööstusele ja esmatootjale lõpeb viimaste väljasurumisega konkurentsist ning kohalik toit asendatakse anonüümse toiduga rahvusvahelistelt turgudelt.

Tänapäeval erineb kaubandus oluliselt mudelist, mida kasutati veel 20-30 aastat tagasi. Kaasaegne kaubandus arenenud maailmas, ka Eestis on üha enam ketistunud, jättes järjest vähem ruumi üksinda tegutsevatele väikepoodidele.

Enamasti tegutseb turul vaid 3-5 ettevõtet, kuid kellelegi neist ei ole turgu valitsevat seisundit, mistõttu nad ei ole konkurentsiametite erilise kontrolli all. Teisalt kontrollivad nad ise selgelt siseturgu.

Kuigi ükski Lääne-Euroopas tegutsev kaubakett pole Eestisse veel jõudnud, tasub ära mainida mõningad tuntud nimed nagu Tesco, Auchan, Carrefour, Kaufland, Lidl, Metro, Billa ja Ahold.

Tulenevalt oma suurest ostujõust, võivad suured jaemüüjad dikteerida lepingutingimusi, mida võib käsitleda kui ostujõu kuritarvitamist, pehmemas väljenduses ebaõiglast kauplemistava.

Suured jaemüügiketid on põhjalikult muutnud tarnija, kelleks on valdaval juhul toiduainetetööstused, ja ostja (jaemüüjad) koostöömudelit, mille kohaselt tootja kannab tootmiskulud ja kaupleja kaubanduskulud. Traditsiooniliselt leppisid pooled kokku tarnitavate kaupade koguses, kvaliteedis, hinnas ja tarnete tingimustes, misjärel tarnija tarnis kaubad ja ostja maksis nende eest.

Seotud lood:

Nüüd on toidukaupade tarnijad sunnitud maksma üha rohkem vastutasuks kaubakettide teenuste eest. Seega need, kes peaksid saama raha, saavad hoopis arveid ning see ei üllata enam mitte kedagi.

Paar näidet ebaausatest kaubandustavadest

Kaubanduskulud, nimelt reklaami- ja turunduskulud, kaupluste inventarikulud ja kaupluste juhtimisega seotud kulud on praegu üle kantud ostjalt tarnijale, mis praktikas tähendab eri tasude kehtestamist näiteks toote müügivalikusse lisamise eest.

Ka ettevõtlusriskid on üle kantud jaemüüjalt tarnijale, mis tegelikkuses tähendab kokkulepitud ostuhinna hilisemat muutmist sõltuvalt müügiedust. Sel juhul kannab kõik müügiprognoosist kõrvalekaldumise kulud tarnija. See saavutatakse jaemüüja lõpliku netohinna kindlaksmääramise keerulise süsteemiga (eri tüüpi preemiad tootluse eest jne).

Kuigi see uus mudel tarnijatele ei meeldi, pole neil võimalust selle vastu ka protestida. Veelgi enam, nad peavad aktsepteerima ka selliseid arveid nagu „stabiilse koostöö eest”, „arve koostamise eest”, „arve maksmise eest”, „ettevõttepeo kulude hüvitamises osalemiseks”, millel pole kaupade edasimüügiga mingit pistmist. Nii näiteks on Prantsuse rahvusassamblee poolt tuvastatud 500 erinevat põhjendust raha sissekasseerimiseks tarnijatelt.

Euroopa Liidu toiduaine- ja joogitööstuste konföderatsiooni (FoodDrinkEurope) ja Euroopa kaubamärgiomanike assotsiatsiooni (AIM) andmetel kannatas 2009. aastal lepingutingimuste rikkumise all 84 protsenti suurte jaemüügikettide tarnijatest Euroopas. 77 protsendil juhtudest ähvardati tarnijate tooted müügivalikust välja jätta, kui nad ei paku jaemüüjatele põhjendamatuid eeliseid, 63 protsenti tarnijatest oli sunnitud leppima arvel esitatud hinna alandamisega ilma veenva kaubandusliku põhjuseta, 60 protsenti tarnijatest oli sunnitud tegema makseid, millel polnud tegelikult mingit alust.

Ketid ei konkureeri toodete pärast

Suureks muutuseks traditsioonilises kaubandusmudelis on see, et suured jaeketid konkureerivad küll tarbijate pärast, kuid nad ei konkureeri tarnijate, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toodangu pärast. Seetõttu peavad tarnijad tegema suuri jõupingutusi ja palju järeleandmisi oma kauade edasimüümiseks, samas kui suured kaubaketid valivad need tarnijad, kelle tingimused on nende jaoks kõige paindlikumad.

Olgu jõupositsiooni ärakasutamisest toodud järgnev näide. Costa Ricast pärit annassi müügist Inglismaal jõuab neli protsenti ananassi kasvatajale, 17 istandiku omanikule, 38 rahvusvahelisele vahendajale ja neljale jaekaubaketile.

Loe veel

Kõige eelneva tulemuseks on hinnasüsteemi täielik läbipaistmatus. Ei tarnija ega ükski välisvaatleja tea tegelikku kauba ostuhinda. Tarnijatel puudub valikuvõimalus, kuna ebaausaid tavasid kasutavad kõik kaubaketid. Neid kaubandussuhteid ümbritseb hirmuatmosfäär, mis seisneb toote müügivalikust väljajätmise ohus ja lepinguvabaduse puudumises, kuna olukorda dikteerib tugevam pool. Topelt kasumimarginaalil põhinev kaubanduspoliitika tekitab suuri probleeme nii tarnijatele kui tarbijatele ning lõpuks kantakse tarnijate probleemid üle tootja tasandile.

Ees ootavad muutused

Probleemid tõstatas Euroopa Majandus- ja sotsiaalkomitee oma arvamuses juba 2005. aastal ja teist korda 2013. aastal. 2010. aastal moodustas Euroopa Komisjon kõrgetasemelise ekspertkomisjoni, selle töö tulemusena avaldati 2013. aastal roheline raamat ebaausate kaubandustavade kohta.

Normaalsete kaubandustavade juurde tagasipöördumiseks nõuti kohustuslikke kirjalikke lepinguid, milles on määratletud lepingu kestus, müüdava toote kogus ja omadused, hind ning tarne- ja maksetingimused.

Tehti ettepanek sätestada maksetähtajad kergesti riknevate toodete puhul 30, muude toodete puhul 60 päeva. Sooviti keelata lepingutingimuste otsene või kaudne dikteerimine, erinevate tingimuste kohaldamine võrdväärsete teenuste puhul jms.

Nähes ohtu, et ühelt poolt on Euroopa Liidu institutsioonid tunnistanud ebaõiglaste kaubandustavade olemasolu ja valmisolekut suhteid õiguslikult reguleerima, alustasid Euroopa suured kaubandusketid välja töötama vabatahtlikku juhendit vastutustundliku kaubanduse kohta, mida osapooltel soovitatakse järgida. Seetõttu on ka Euroopa Komisjon hetkel äraootaval seisukohal, enne kui välja tulla seadusandlike ettepanekutega.

Kas kogu eelnev jutt kehtib ka Eesti kohta, kus nii suuri kaubakette veel pole? Kehtib küll. Kuigi meil on esindatud nii välismaised kui kodumaised väiksemad kaubandusketid, on nende käitumismudel üsna sarnane rahvusvaheliste suurkorporatsioonidega. Kuid äririskide veeretamine toiduainetetööstusele ja sealt edasi esmatootjale lõpeb viimaste väljasurumisega konkurentsist ning kohalik toit asendatakse anonüümse toiduga rahvusvahelistelt turgudelt.

RiikKaubakettide arv riigisNende turuosa %
Saksamaa485
Ühendkuningriik476
Prantsusmaa576
Austria383
Portugalis390
Taanis 580
Soomes 388