Tants laulukaare all vaatajat ei hellita

 (8)
Repliik
Tants laulukaare all vaatajat ei hellita
Foto: Bianca Mikovitš

Tantsijad on väga lahedad, tantsud head, mustrid uhked — kui seda ainult kuidagi näeks!

“Nad tantsisidki nagu meile,” ütles pärast tantsupeo esimest etendust laulja, kes pärast avamist jäi toimuvat jälgima laulukaare alla.

Tegelikult tantsisid tantsijad muidugi ka meile — inimestele, kes istusid näoga vastu lõõmavat päikest, silmad kissis, ajaleht peas ning nägid suurtelt ekraanidelt üldvaateid mustritest, mille keskel laiutas tume laulukaare vari.

“Muusika oli väga hea,” nentisid lahkuvad vaatajad.

Ega vaatajana palju muud öelda olegi. Võrreldes Kalevi staadioniga on üldpilt hajuvam ning seda on raske haarata. Ettearvatult probleemne on kohapeal vahekäikude kasutamine tantsijate pealejooksudeks — turvamehed üritasid teid tühjana hoida ka siis, kui ühtki tantsijat kaugel ega lähedal polnud ja hoidku siis, kui nad tulid! Siis ei tohtinud pinkide servades istujad end õieti liigutadagi.

Turvamehed on üldse seekord eriti jäigad ja paindumatud. Ei tea küll miks oli vaja jooksutada Mere väravast Oru staapi mudilane, kelle käepael oli rebenenud ja kes oli ilmselgelt teel oma esinemisele?

Väga kerge on ajakirjanikul või isegi osalejal end seekord tunda turvaohuna.

Avamisõhtul ei saanud isegi laulukaare alt lahkuvad lauljad esimese hooga turvamehest mööda, kes oli otsustanud, kes seal all istub, see las istubki.

Seotud lood:

Lubatagu märkida, et kunagi varem pole osalejad, vaatajad ega ajakirjanikud ühtki tantsu- ega laulupidu ära rikkunud! Miks see pidanuks juhtuma seekord?

Ja pole vaja siinkohal rääkida sellest, et niisugused üliranged meetmed (katsuge mõne punasärgiga rääkida, siis saate aru) kedagi kaitsevad. Hädad ja õnnetused ei alga mitte rebenenud käepaeltest või ennegi niisugustel pidudel käinud inimeste oskusest käituda, vaid ikka sealt, kus seda ei osata oodata: kes oleks osanud kaitsta seda väikest tantsijat, kes sai ühistranspordis purjus naiselt rusikaga näkku, kuna seisnud sellele liiga lähedal?

Jah, ka niisugune asi juhtus.

Ühistranspordist rääkides võib ühe märkusena veel öelda, et seda ei julge praegu kellelegi liikumiseks soovitada. Nädal aega osalejatega koos Viimsist kesklinna tööle sõitnud kolleeg teatas reedel, et ta vihkab kogu seda üritust. “Miks ei võiks ometi rohkem busse sõitma panna,” ahastas ta ja sedasama küsisid ka need vaatajad ja osalejad, kes reede õhtul kodudesse ja ööbimiskohtadesse üritasid pääseda.

Mingist ajast alates ei ole see enam lõbus melu vaid jube piin. Kõige paremini läheb lõpuks nendel, kes saavad kohale tulla rattaga või elavad lähedal.

Aga see on muidugi varasematest pidudest ennegi teada ja vana asi, millest pole mõtet pikalt rääkida.

Head inimesed, kes te lähete tantsupeole — avaõhtule tuginedes võib ennustada, et ega sealt mingit ülevaadet saa. Saab tunde, vaadata tuleb hiljem telest järele.

Ja vaadata maksab kindlasti, sest tantsijad oma higimärgade kuubede, siniste jalgade ja naerul nägudega on imearmsad ja teevad oma osa täiuslikult!