Kodumaisele vaatajale aga ei pruugi selline meele- ehk keelemuutus meeldida. Eks ole, pseudoinglaslikku mundrissse rüütatud lauluke kipub mõjuma kui plastist pirukas tühja kõhu peale.

Aga miks me ei laula oma laulukesi näiteks vanade sõprade sakslaste keeles? Või prantsuse või koguni vene keeles? Kes teab, missugune edu meid siis tabaks!

Tulevikus soovitaksin aina rohkem rõhku panna hiina või india keele õppimisele.

Aga hea küll, sellest on varemgi räägitud, kuid ikka asjata. Ju siis on õige nõnda, nagu ta on.

Hõõrusin üllatusest silmi, kuuldes, kui palju laule seekord “Eesti laulu” pühale konkursile saadeti – 238! Tunnen südamest kaasa inimestele, kes pidid need kõik läbi kuulama. Juba kümme laulu võtab võhmale. Ent selgema pildi saamiseks ilmselgelt ühest korrast ei piisanud, mõnda laulu tuli vast lausa paar või pigem mitu korda kuulata.

Ei tule ajaviitmisega seotud ameteis leib lihtsalt kätte! Aga küllap on nad seal oma elu mugavamaks ja ökonoomsemaks teinud. Kui just kubjast kaela peale pole pandud, kes hoolega jälgib, et midagi kahe silma vahele ei jäetaks.

Muidugi olid möödunud nädalavahetusel toimunud “Eesti laulu” esimese poolfinaali asjaosalised ülimalt õhevil. Kõik olid oma loomingule suuri lootusi pannud. Pooltel jooksid need liiva. Tööd oli palju tehtud, aga mis parata, kümnest poolfinalistist pääses finaali vaid viis.

Aeg-ajalt tekib tunne, et nii nagu laias maailmas, näikse Eestiski aina kasvavat laulja- või muusikuametit pidavate inimeste hulk. Ju see lubab asju, mida inimene näikse kõige enam igatsevat – kuulsust ja raha.

Ei maksa arvata, et “Eesti laulu” järgmised osad jätan vaatamata. Kus sellega! Ei ole nii. Labasevõitu headus ning õnn, mida see lauluvõistlus pakub, aitavad natukenegi unustada kõike mürgist, õelat ja halba, mida praegu igast nurgast näikse välja voolavat. Headus ka kõige lillelisemal ja lõhnavamal moel on halvast tuhandeid kordi parem.