Toomas Paul: elu ajalugu on kulgenud ettearvamatult ja ohtlikult justkui Ameerika mäed

Kui kotkapilguga silmitseda elu ajalugu, võib märgata, kui palju kordi oleks võinud elu planeedilt Maa kaduda.

Teleskoop ja mikroskoop näitavad maailma hoopis teistsugusena kui palja silmaga nähtav. Ajaga on sama lugu, ajaleht ja seal olevad päevauudised on väga tähtsad, aga ajalooraamatutesse läheb vaid mõni erandlik sündmus. Ja ega see ajalugugi liiga pikka perioodi hõlma, mõned sajandid või aastatuhanded. Siingi on nii, et Eesti ajalugu käsitleb hoopis teisi sündmusi ja seiku kui Euroopa ajalugu.

Mõtteloolane Ilmar Vene arvab ajaloo võimalikkusest skeptiliselt: “Jääb aastakümnete vältel toimunu müsteeriumiks, siis sajandid, aastatuhandeist sootuks kõnelemata, jäävad meie mõistmisvõime piirest täielikult välja. Loobume püüust mõista, taandades kogu problemaatika väärtustavat laadi märksõnadele.” (Postimees, 14.09.)

Kummatigi on päris viimasel ajal tekkinud selline minevikukäsitlus, mida nimetatakse suurajalooks (ingl k big history). Suurajalugu võtab ette vaadelda ajalugu päris algusest, Suurest Paugust peale.

Suurajalugu ei oleks olnud mõeldav veel pool sajandit tagasi, kui universum oli olemas igavesti ja evolutsioonist sai rääkida alles ning üksnes elu puhul. Praegu usuvad teadlased, et kõiksus on arenenud päris algusest peale. Läks aega, kuni tekkisid tähed ja galaktikad ja moodustusid molekulid. Universumis tekib aina komplitseeritumaid süsteeme, nagu elu.