Toomas Paul: Kirikupühade kett – välja võtta ei saa ühtegi lüli

 (164)
Toomas Paul: Kirikupühade kett – välja võtta ei saa ühtegi lüli
Foto: Bianca Mikovitš

Aasta ringi kõik päevad tööd rassida ega ka lakkamatult lõbutseda ei jaksa keegi. Vaheldus on vältimatu.

Kuutsükli veeranditeks jagamisega saab hingamispäevaks sabat (vene k subbota), kristlaste pühapäev (kuna Kristus tõusis surnuist nädala esimesel päeval, vene k voskressenje) või mõlemast eristumiseks muhameedlastel reedene päev.

Ei ole mõtet tööga tappa – 1926. aastal kehtestas Henry Ford oma töölistele viiepäevase töönädala, ilma tasu vähendamata. Tark tegu – konveieril töötajatele kosumiseks antud vaba lisapäev tasus ära. Rahvaauto tootja eeskuju nakkas ning nõnda sugenes nädalalõpp (week-end) kõikjale. Heaoluühiskonnas ei ole ju vaja ainult toota aina rohkem, vaid ka anda aega poodlemiseks.

Pühad on mõnusad

Selle nädala reede on meil riigipüha. Tänavaküsitlused on näidanud, et enamik ei tea, mida sel päeval tähistatakse. Igatahes viisakad inimesed soovivad üksteisele juba täna “Rõõmsaid pühi!”. Pühad on mõnusad, nimetatagu neid kuidas tahes. No keda see huvitab, et naistepäev on 1909.–1910. aastal välja pakutud Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini poolt rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana? Praeguseks on saanud sellest ideaalne ettekääne daamidele lilli kinkida.

Maailm muutub. Sõjajärgsetel aastatel oli suur reede üheks luteri usu koguduste armulaual käimise päevaks. Muidugi ei olnud tung pühakotta enam nii suur kui sajandi alguses. August Arumäe meenutab oma nooruspäevi: “Suure reede pärastlõunasele jumalateenistusele sõitsime sageli Viljandi kirikusse. Mäletan, kuidas ükskord tulid Kirikumäel meile inimesed vastu ja ütlesid, et kirik on nii täis, et nad pidid koju tagasi minema. Läksime siiski edasi, kuid ka meie ei saanud ühestki uksest sisse.”

Suur reede on praegu töövaba päev. Kuid ka armulauavaba päev. Uus kirikukäsiraamat sätestab: suure neljapäeva “...jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.”.

Suurel reedel “...kirikukelli ei helistata, kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks. Suur reede on ainulaadne püha aastas, mil ei pühitseta armulauda.”.

Leinapäev. Kristus on risti löödud, surnud ja maha maetud. Kahtlemata lähevad mõned väga usklikud inimesed hämarasse kirikusse ka siis, kui kelli ei helistata. Kombekristlased ei lähe. Toimub polarisatsioon. Ühelt poolt karmistab (endine) rahvakirik nõudeid, teiselt poolt – mida peaks tavaline pere selle päevaga peale hakkama, kui ei tohi enam aknaid pesta ega mune värvida? Ikkagi vaba maa.

Tavad elavad oma elu

Kuidas aga üldse saadi kogu rahvas – enam-vähem kõik – kirikupühi pidama? Tagakiusamiste ajastu lõpul, kui kristlusest sai riigiusk, toimiti arukalt. Kirikud ja kabelid ehitati vanadele kultuskohtadele, võeti üle ka looduskalendri tähtpäevad. Jõulud sobisid talvisele pööripäevale, jaanipäev suvisele, kuus kuud vahet: “Tema peab kasvama, mina pean kahanema” (Jh 3:30).

Sellisel ülevõtmisel ja ümbernimetamisel olid oma head ja vead. Lihtne oli anda uus tähendus ja kohandada kombeid. Midagi tuli muidugi vanast kaasa, aga see jääk sulandus ajapikku nii, et näiteks Eesti ala Rootsi aja visitaatorid manavad tollal veel elujõulist normaalset katoliiklikku rahvavagadust kui ebausukombeid.

Paraku elavad tavad oma elu. Kui palju on neid, kes peavad jaaniõhtut Ristija Johannese sünnipäeva tähistamiseks? Jõulupühade väline atribuutika nihutati nädala võrra edasi ja (peaaegu) kõik kõlbas nääridele. Kuid teiselt poolt, ega ikka vägisi ka ei saa – katse monteerida jaanilaupäevale võidupüha ei ole õnnestunud.

XXI sajandi inimene on lemmikloomaarmastaja – jõulud on päkapikkude pühad, lihavõtted jänkude pühad. Nn pühad on laste- ja meelelahutusüritused, mida toetab reklaam ja kaubandus. Mõnes peres on lapsed asunud nn üllatusmunade tarvis susse aknalauale seadma. Eks need jänesed olegi päkapikkude vaste.

Loe veel

Enne kui värvitud kanamunast sai munadepüha sümbol, on mune kasutatud ohvriannina. Muistsed germaanlased matsid mune mulda, et mõjustada sellega põllu viljakust. Hiljem viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale. Munast sai nii Kristuse kui ka kõikide inimeste surnuist ülestõusmise sümbol. Tibudega kaunistatakse lihavõttelauda, pannakse ajatatud muru sisse või pajuokstele. Tibu on sammuke edasi munast uue elu tekkimisel.

Jänes (või küülik, ikonograafias ei tehta nendel vahet) oli keskajal väga levinud jumalikkuse sümbol, nt nutikas kolmnurk kolmest jänesest kujutas kolmainsust. Lihavõttejänes on sakslaste leiutis XVII sajandi lõpust, hiljem võtsid selle üle ka teised rahvad. Nii hüppasid nunnud jänkukesed postkaartidele, munakorv käppade vahel. Lihavõttejänes sai erilise hoo 2011. a popfilmiga “Hop”.

Sümbolitega on juba kord lugu selline, et neid ei saa keegi monopoolselt endale. Munadetoojana on jänes üsna hiline kultuurilaen. Paljude rahvaste uskumustes on ta oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümbol. Germaanlastele oli jänes sigivuse sümbol, antiigis on teda mainitud seoses Veenuse, Afrodite või Bachusega. Kui nendest on nüüd saanud playboy-jänkud, on see ringiga tagasi jõudmine.

Vaevalised kannatused

Kirikupühad tõstavad suurest panoraampildist esile mõne olulise hetke, et sellesse süveneda, et sündmustele mõttes kaasa elada. Loomulikult on kergem rõõmustada jõululapse sünni üle – laps paneb heldima iga normaalse inimese. Kannatuste väljakannatamine on teine asi. Katarsis kaasneb vaid siis, kui on ka lahendus.

Kirikupühade taga olevad sündmused on nagu taevast ja maad ühendav kett, kust ei saa suvaliselt lülisid välja keevitada. Järelejäänud jupid ei kanna, ja kõik laguneb vanarauaks.

Jeesuse ülestõusmine surnuist on midagi täiesti muud kui (näiteks) Naini linna noormehe oma. Seal oli tegu pelgalt surma edasilükkamisega. Jeesuse ülestõusmine pärast tema hukkamist oli aga singulaarne transformatsioon, nii et jüngrite – kõigepealt Tooma – jaoks on probleem identsuses: kas see, keda nad kohtavad, on ikka sama, kes risti löödi?

 Kristus sündis, et lahendada kurja ja surma saladust. Inimeseks saades loobus jumalus oma privileegidest ning koges surmaängistust. “Lemaa sabahtaan’i” ja sureva Kristuse kohutav kahtlus. Surmaheitlus olnuks kergem, kui seda leevendanuks mingi lohutav usk hinge surematusesse. Ent kui Jumal saab inimeseks, peab ta tundma põhjatut lootusetust.

Eksistentsialistlik filosoof Albert Camus nendib oma “Mässavas inimeses”: “Ainult Jumala kannatused – ning kõige vaevalisemad kannatused – võisid leevendada inimlikku agooniat. Kui eranditult kõik nii taevas kui ka maa peal on määratud kannatama, osutub võimalikuks mingi eriskummaline õnn.

Ent hetkest, mil ristiusk pärast oma võidukäiku langeb mõistuse kriitika alla – kuni Kristuse jumalikkuse eitamiseni –, saab kannatus jälle inimeste pärismaaks.

Kannatav Jeesus on kõigest veel üks süütu, keda Aabrahami Jumala esindajad erilisel kombel piinasid. Taas lahutab isandat ja orje ületamatu kuristik ning endiselt kisendab mässaja armukadeda Jumala läbitungimatu palge ees.”

Pealispindselt võib paista, et suur reede on out. Süvatasandil on pigem vastupidi. Jumal on surnud, Jeesuse ristile jäädes. Ja kuigi tarbimispidu kestab, on selles varjul meeleheide. Hüljatud kosmos.

Kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis...