Toomas Paul: Meil siiski on veel lootust

 (28)
Toomas Paul: Meil siiski on veel lootust
Corbis/Scanpix

“On üksainus tõesti filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhi­küsimusele.”

Nii väitis prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus, kellel kahe nädala pärast on 100. sünniaastapäev.

Enamik täiskasvanuid ei vaeva end eksistentsiaalsete probleemidega. Tulutu on kulutada aju kapatsiteeti küsimustele, millele nagunii ei ole vastust. Pigem pruukida oma mõtlemisvõimet praktiliste probleemide lahendamiseks.

Kes me oleme?

Me kogeme maailma läbi selle, kes me oleme. Kõik elusolendid loovad iseennast ning kasutavad siis seda “ennast” uue informatsiooni filtreerimiseks ja nn omailmade (Umwelt) koosloomiseks. Isend otsustab, mida tal on oluline tähele panna. Läbi iseenda toome vormi ja tähenduse lõputusse andmete kakofooniasse, mis meid kogu aeg ümbritseb.

Inimese püüd omistada tegevustele ja sündmustele mõtet ja eesmärki eeldab katkematu reaalsuse liigendamist mingiteks tinglikeks segmentideks. Kultuurilised kategooriad, mille abil kogemus määratletakse, ei tulene otseselt maailmast, vaid suhetest sümbolskeemiga.

Suur osa uusaja loodusteadusest on reduktsionistlik. Keerukad süsteemid ja protsessid on taandatud suhteliselt lihtsate rakuliste ja molekulaarsete alusmehhanismide tasemele. Teaduslike ja meditsiiniliste probleemide käsitlemise viisina bioloogias kasutust leidnud reduktsionism on osutunud märkimisväärselt edukaks.

Lähenemine, mis lahutab keerulised süsteemid elementaarosadeks, kipub teisenema filosoofiliseks käsitluseks, mis eeldab, et kõike saab seletada selle koostisosade omaduste kaudu. Reduktsionistlik metodoloogia muundub reduktsionistlikuks ontoloogiaks. Närviteadlane Donald MacKay nimetab sellist käsitlust “pole-miskit-muud-kui”-tamiseks” (ingl nothing buttery). Utreeritult: kuna me koosneme kemikaalidest, polegi me miskit muud kui “vaid kemikaalid”.

Elusolendeid saab defineerida kui piiratud suurusega liitsüsteeme, mis on stabiilsed ja reprodutseerivad endasuguseid. Tegu on lõppkokkuvõttes kohanemus- ja ellujäämismasinatega. Inimese aju on – küll mitte kiipidest ja juhtmetest, vaid lihast ja verest – kompuuter. Intellekt on mehaanilise protsessi väljund, rea disk­reetsete, üksteisest lahutatavate, mõõdetavate ja optimeeritavate sammude tulemus.

Nicholas Carri sõnadega: “Google’i maailmas, selles maailmas, kuhu me võrku minnes astume, ei ole kohta ähmastele mõttemõlgutustele. Mitmetimõistetavus ei ole inspiratsiooniallikas, vaid programmiviga, mis tuleb ära parandada. Inimese aju on lihtsalt vananenud arvuti, mis vajab kiiremat protsessorit ja suuremat kõvaketast.”

Kui ajustruktuur on kujunenud inimliigi püsimajäämise võimaldamiseks, kerkib kahtlus, kas aju produtseeritut saab lõpuni usaldada. Ajurakkude tekitatud arusaamad ja veendumused on artefaktid, ja pole põhjust nõuda, et tema loodud üldmõistetel peab olema otsene seos tegelikkusega.

Enesekindluse haripunktis valgustusajastul ei jätnud Euroopa mõttehiiglased tegemata julgeid järeldusi ja miski ei kõigutanud usku mõistuse kõikvõimsusesse. Kui loodus oli pärast Newtonit muutunud justkui hõlpsasti mõistetavaks, võidi nõuda mõistuspärasust nii Jumalalt kui ka kõigelt loodult. Mööndi, et Jumal võib küll teha imesid, mitte aga rikkuda moraali, olemata ebamoraalne.

Loosungiga “Sapere aude!” – julge olla tark! – innustati inimesi ise oma maailma looma. “La raison a toujours raison”, mõistusel on alati õigus, ütleb prantslane elegantselt.

Koolis sunniti mind uskuma, et teadus on teinud kindlaks: mateeria on igavene, mateeria ei teki ega hävi. Tõrkusin uskumast.

Füüsik Stephen Hawking väidab, et nähtavate loodusseaduste fundamentaalsed arvnäitajad ja isegi kuju ei ole määratud loogilise või füüsikalise printsiibiga. Parameetritel võib olla palju väärtusi ja seadustel mis tahes kuju, mis võimaldavad luua sisemiselt kooskõlalisi matemaatilisi teooriaid, ning need võivad omada eri väärtusi ja eri kujusid teistes universumites.

On selgunud et universumit hoiab koos tumeda aine külgetõmbejõud. 96% universumist koosneb täiesti tundmatutest koostisosadest. Umbes kolmveerandi massist moodustab tume energia, veidi alla veerandi tumeaine ning vaid neli protsenti universumist on eksperimentaalselt tuvastatav.

Loe veel

M-teooria seadused lubavad “erinevaid universumeid” nähtavate seadustega, mis sõltuvad sellest, kuidas sisemine ruum on keerdunud. M-teooria lahendid lubavad palju erinevaid sisemisi ruume, arvatavasti nii palju kui 10500, mis tähendab, et teooria võimaldab 10500 universumit, igas omaenda seadused.

Mesilaste tants

Kuigi ainult neli protsenti on eksperimentaalselt tuvastatav ühes, s.t meie universumis, eksisteerib kümme viiesajandas astmes universumit. Ja see ei ole hüpotees, vaid teooria.

Zooloog Richard Dawkins ütleb mesilaste imepärase tantsu kohta nii hästi, et kuidagi ei saa jätta teda tsiteerimata: “Ükski olend ei saa elus püsida, olles “puudulik” või “vahepealne aste”. Iidsed, ammusurnud mesilased, kelle tantse praegu tagantjärele tõlgendatakse kui vaheastmeid teel nüüdisaegse mesilastantsuni, elasid täiesti normaalset elu. Nad elasid täisverelist mesilaseelu ega tulnud mõttelegi, et nad on “teel” millegi “parema” poole. Veel enam, meie “nüüdisaegne” mesilastants ei tarvitse sugugi olla veel viimane sõna, vaid võib areneda millekski veelgi keerukamaks, kui meie ja meie mesilased juba ammu maa pealt kadunud oleme.”

Väga ilusasti öeldud. Kui üldse areng on olemas, siis: kuidas tohiks nüüdismesilane resp. nüüdisinimene ülbelt arvata, et tema tants või aru tase on non plus ultra?

Mida usaldada?

Charles Darwin oli väga ettevaatlik oma mõtete väljendamisel. Kuid ühes oma erakirjas William Grahamile 3. juulil 1881 ta tunnistab: “Aga sel juhul tekib mul alati kohutav kahtlus, kas veendumustel, mille on kujundanud inimese mõistus, mis on omakorda arenenud alamate loomade omast, on üldse mingit väärtust või mingisugustki usaldusväärsust. Kas keegi usaldaks ahvi veendumusi, kui sellise olendi peas oleks mingeid veendumusi?”

Olen Darwiniga sama meelt. Ahvi ei maksa usaldada. Diskursiivne mõtlemine ei ole aretatud ontoloogiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõne aju tegeleb filosoofiaga, siis on ta hälbelise isendi koljus. Kes paratamatult jõuab tulemusele, et kõik on absurdne. Ausalt.

Mu õpetaja Uku Masing on mind mu nooruses toitnud agnostitsismi leivaga. Tema meelest inimkonna siiani kogutud tunnetused ei väärigi nimetamist. Ta oli veendunud, et inimkond iialgi ei tunneta tõde.

Vähemalt mitte enne, kui on ületanud mõtlemise praegused eeldused. “Ehk oleme siiski midagi neljadimensioonilises mõrus maailmas ja meie aru polegi antud meile tõe tunnetamiseks? Vast ta on ainult kaitsekork, et tõevälk meid ei tapaks? Võib-olla see, milleks oleme määratud, on kohutavam kõigest, mida tunneme kannatusteks? Kindlasti teame vaid, et oleme rumalad ja meie tähtsad probleemid on lapsikud. Kõik üle selle on oletus.”

Faktiliselt pole üksikobjektidel mõnel juhul sõltumatut eksistentsi. Ja kui teooria, mida nimetatakse holograafiliseks printsiibiks, osutub õigeks, siis meie ise ja meie neljamõõtmeline maailm võivad olla vaid varjud suurema viiemõõtmelise aegruumi piiril.

On lootust.