Traditsiooniline jahipidamine on Eestis ilmselt lõpusirgel

 (16)
Traditsiooniline jahipidamine on Eestis ilmselt lõpusirgel
Kalle GrünthalFoto: Repro

Kuigi uut jahiseaduse eelnõu on koostatud kaua, leiab sellest vasturääkivusi, mis teevad murelikuks.

Palju vaidlusi tekitanud uue jahiseaduse eelnõu on kooskõlastusringidel.

Kuigi seaduse seletuskirjas on märgitud, et eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, minu arvates see nii ei ole.

Praegusel kujul on eelnõu vastuolus teiste seadustega, suunatud vaid kitsale huvigrupile ja võib kaasa tuua, et traditsiooniline, paljudele isikutele avatud jahipidamine Eestis lõpeb.

Seaduse jõustumise järel võib tekkida olukord, kus jahti peavad vaid valitud isikud, kellele kuuluva maa suurus ületab tuhandeid hektareid.

Täpselt nagu mõisaajal, kui kohalikul talumehel püssiga metsa asja ei olnud.

Kahjustused jahimeeste kaelas

Kõigepealt uluksõraliste (põdrad, metskitsed, metssead) tekitatud kahju hüvitamisest. Asjaõigusseaduse kohaselt on jahi-uluk küll peremehetu vara, kuid see ei tähenda, et ta ei kuulu kellelegi.

Põhiseaduse § 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus ehk teisisõnu on tegu siiski riigile kuuluva varaga, mille hulka kuuluvad niisiis ka uluksõralised.

On selge, et nii kaua, kuni eksisteerivad metsloomad, tekitavad nad kahju nii metsa- kui ka põllumaale. Kahju kaoks vaid juhul, kui kõik metsloomad maha tappa. Ilmselt ei saa me oma rahvusliku rikkusega selliselt käituda ning tahes-tahtmata tuleb selle rikkuse nimel ka üht-teist taluda.

Kes peaksid aga selle talumise hüvitama? Eelnõu järgi lasub selline kohustus ainult jahi-
mehel.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks riik on ennast kahju hüvitamise kohustusest täielikult distantseerinud.

Minu arvates on riik kui rahvusliku rikkuse omaja kohustatud igal juhul kahju hüvitamisel osalema.

Pealegi ta ju teeb seda praegugi (looduskaitseseaduse alusel, jahimeeste osaluseta) hallhülge, viigerhülge, pruunkaru, hundi, ilvese, euroopa naaritsa, merikotka, kalakotka ning rändel olevate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahjustuste korral.

Pole ju vahet, kas kahju tekitajad on sõralised või hunt.

Uus jahiseadus seab ohtu ka traditsioonilise ja paljudele isikutele avatud jahipidamise.

Maaomaniku kohustused tagaplaanil

Kuigi looduskaitseseadus sätestab, et kui vara valdaja ei ole rakendanud kaitseabinõusid looma ründe puhul, ei ole tal õigus saada looma tekitatud kahju eest hüvitist, ei peeta uues jahiseaduses seda elementaarselt mõistetavat tegevust millekski.

Eelnõu kohaselt ei pea maaomanik enam oma vara kaitseks midagi ette võtma. Piisab ainult sellest, kui ta on saatnud jahipiirkonna kasutajale teatise, milles märgib planeeritavad abinõud oma vara kaitseks.

Kaitseabinõusid, mida ta looduskaitseseaduse alusel peaks rakendama, tal uue jahiseaduse järgi enam vaja teha ei ole. Absurd!

Ma pole näiteks kuulnud, et kindlustusseltsid maksaks välja auto vargusega tekitatud kahju, kui autoomanik on ööseks jätnud auto uksed lahti.

Uue jahiseaduse järgi piisab, et tekiks kahju varale ning maaomanikul ongi juba võimalus algatada protsess jahipiirkonna senise kasutaja väljavahetamiseks või osaleda jahipiirkonna kasutaja valimisel.

Valimise puhul võidab kindlalt maaomanike tahe, sest uus jahiseadus sätestab, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu ühise kasutusõigusega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires maaomanikega kokkuleppeid suurema pindala ulatuses.

Suurmaaomanike huvid on ülekaalus

Pole saladus, et leidub suurfirmasid, kes on Eestis ostnud kokku hulgaliselt maid ning kelle maaomand võib seega ka jahipiirkonnas olla suurima pindalaga.

See tähendab, et huvigrupp (suurmaaomanikud), kelle omanduses on palju maid, liitub, ja jahipiirkond läheb sisuliselt üle viie või kuue isiku kätte.

Oluline on siin ka see, et need maaomanikud, kelle maa suurus ei ole märkimisväärne, jäetakse protsessist lihtsalt kõrvale või arvatakse hiljem sellest seltskonnast välja, kuna nad ei suuda kunstlikult tekitatud kõrgeid liikmemakse tasuda.

Lõpptulemusena koondub jahipidamine üksikute suurfirmade kätte ja Eesti jahimees saab omal maal jahil käia vaid turistina. Jahiseltsid ning Eesti Jahimeeste Selts võivad oma pillid kokku pakkida, sest rahvusliku traditsiooni ja järjepidevuse on me valitsejad lihtsalt maha mänginud.

Loe veel



EELNÕU

Ulukikahjustuste teatis

Kui maaomanikul pole jahipiirkonna kasutajaga lepingut, saab ta kahjude hüvitamist taotleda seaduse alusel.

Tingimus on, et tal peab olema jahipiirkonna kasutajale esitatud ulukikahjustuste ennetamise teatis, milles oleks näidatud kaitset vajavate kultuuride asukoht ja “rakendatud või planeeritavad kaitseabinõud vara kaitseks”.

Allikas: jahiseaduse eelnõu