Tüli Pussy pärast
Ühed peavad maskides esinevaid naisterahvaid, keda ähvardab vanglakaristus, sõnavabaduse laulikuteks, teised näevad labast pühaduserüvetust, mille ainus eesmärk on endale tähelepanu tõmmata. Vaidlus ei ole veel sugugi lõppenud, sest mitmes sotsiaalvõrgustikus käib “andmine” täie hooga.
Liiga kitsas vaatenurk
Teemat on siiamaani käsitletud võrdlemisi ühekülgselt. Eesti luteri kiriku esindajad leiavad, et kirik ei ole koht, kus sellisel vulgaarsel moel oma meelsust avaldada. Nad peavad kohatuks seda, et president Ilves kui riigi visiitkaart käis ansamblile kõrtsis toetust avaldamas. Kirikumeestele heidetakse ette, et kuna Venemaal on õigeusu kiriku juhtkond Kremli tööriist, on selline seisukoht automaatselt Putini režiimi õigustamine. Tegelikult on küsimus tunduvalt laiem kui vastandumine skaalal ususallivuse piirid versus sõnavabadus. Soome professor Timo Vihavainen on kirjutanud raamatu “Äratuskell õhtumaadele” (ilmunud ka eesti keeles), milles ta analüüsib põhjusi, miks lääne tsivilisatsioon annab järjest käest positsioone võõrale mõjule, esmajoones islamile. Aga ka raevukale feminismile, lodevale käitumisele, tarbimishullusele ja paljule muule, mida võib kokkuvõtvalt nimetada vanade väärtuste hülgamiseks.
Ka eestlased on mures selle pärast, et Euroopasse on tulnud miljoneid võõrast usku inimesi, kes vilistavad kohalikele kommetele-tavadele ning on juurutanud miniühiskonnad, kes ajavad oma asja omas keeles. Kõik me oleme kuulnud ütlust, mille kohaselt oma kommetega võõrasse kloostrisse ei ronita.
Meil on ju see kogemus, kui viiekümne aasta jooksul toodi siia võõra võimu poolt tuhandete kaupa hoopis teistsugust mentaliteeti kandvaid inimesi, kes eestlaste eluruumi kokku surusid. Kus siis jookseb piir, mida tolereerida ja mida mitte?
Oleneb sellest, kui “vabameelseks” on keegi “arenenud”. Kui ollakse valmis vanade väärtuste hülgamiseks – palun! Aga siis ei ole ka mõtet unnata, kui ühel päeval koputab keegi nõudlikult su kodu uksele ja teatab, et nüüd hakkab tema koos oma mõttekaaslastega seal elama.
Kriitika labastub
Kui kellegi arvates on rahvuslus oma aja ära elanud ja kosmopolitismi koidik saabunud, siis ärgu imestagu, kui mõnekümne aasta pärast on ka meil kümneid tuhandeid võõrausulisi ning järjest vähem on võimalusi eesti keelt kasutada ja oma kultuuri arendada. Või kui kunagi tulevikus selgub, et mehe ja naise kooselu on anakronistlik nähtus.
Üks häiriv asi on kogu selle loo juures veel. Putini Venemaa on tõepoolest riik, mille puhul võib karta, et ta soovib ikka ja jälle oma kommetega võõrasse kloostrisse tikkuda. Ning sõnavabaduse ja demokraatiaga on seal asjalood ka nii, nagu nad on. Iga demokraatliku riigi õigus ja kohustus on nendele asjadele tähelepanu juhtida.
Mihhail Hodorkovski vangipanemise või Anna Politkovskaja mõrva asjus ongi seda üpris karmisõnaliselt tehtud. Ei tasu sinna ritta panna Pussy Rioti-sugust seltskonda ning sellega kogu senist kriitikat devalveerida ja labastada.
