Ühine vaenlane meie koduõues
Olin 20. augustil 1991 saanud äsja nelja-aastaseks ja eriti palju ma sellest ajast loomulikult ei mäleta.
Aga näiteks seda küll, et rubladest hea sõnaga ei räägitud – vähemalt sain mina lapsena aru, et see võõras habemik rahatähtede peal ja venekeelne tekst pesupulbripakkidel oli midagi halba, ebameeldivat ja rõhuvat.
Ka 3–4aastasel ei olnud keeruline aru saada, et tol ajal tajuti seda ühise vaenlasena siin, meie koduhoovis. Ma ei soovi sellega isegi mitte kaudselt kommenteerida praegust “rahvuste probleemi”– see oli tolleaegsete noorte reaalsus, kes tajusid lootust pikaaegsest ikkest vabaneda.
Ei ole siis ka imestada, et toonased noored, kes on praeguseks jõudnud keskikka, mitmed neist saanud ka edukaks ettevõtjaks, ei kiida krooni vahetamist euro vastu sugugi heaks.
Harjumine helgema tuleviku sümboliga
“Kopikad tulevad jälle tagasi,” on nii mitmedki öelnud.
Paratamatult on sellised sümbolid rohkem või vähem emotsionaalse tähendusega, ja kuigi raha on puhtalt praktiline maksevahend, ei saa ka siin välistada mõningat inimlikku nõrkust.
Minu ja mu eakaaslaste jaoks läks euroga harjumine lihtsalt – ilmselt samamoodi, nagu rublaga üles kasvanud noored olid 20 aastat tagasi valmis vastu võtma krooni.
Ka puudub meil ilmselt sedasorti emotsionaalne side krooni kui sümboliga, mis põlvkonna võrra varasemate inimeste jaoks tõenäoliselt oli vabaduse ja helgema tuleviku sümbol.
Võiks ju küsida: kui inimene on terve elu sisuliselt ainult ühte riigikorda näinud, ehk jätab see millegi võrra vaesemaks? Samas julgen öelda, et oluliste hilisajaloo sündmuste ja etappide mõistmiseks ei pea olema ise kõike näinud.
Kuivõrd uus põlvkond noori tegelikult mõistab neid muutusi, mis on aset leidnud neist paljude endi eluajal, seda ei oska muidugi täpselt öelda.
Tõsi, olen ka ülikoolis loengutes ja seminaridel kuulnud argumente stiilis: “Nõukogude aeg oli mõnes mõttes inimeste jaoks parem, kuna siis oli kõigil enam-vähem võrdne sissetulek ja tagati sotsiaalne heaolu.” Sellised väited panid kulmu kergitama küll.
Nagu peotäis soola ammuse haava peale
Teise poole pealt – kui üritada selliseid probleeme arutada kellegagi, kes toda perioodi hästi mäletab, siis noore inimesena kohtad sellist vastupanuseina, millest lihtsalt edasi ei saa.
Su küsimus võib, tõsi küll, olla naiivsevõitu, aga siiski loogiline ja põhjendatud. Ometi jääb mulje, justkui raputaksid soola vana haava peale.
Seetõttu tasub üksteisega rääkida, hirmutamata ja hirmu tundmata. Igasuguse moraalilugemise võiks siiski ära jätta ja lasta igaühel endal otsustada, mis tema jaoks 20 aastat pärast taasiseseisvumist on kõige olulisem ja millisena Eesti elu üleüldse tundub.
