Tegelikult on kormoranide vaenlaseks muutunud ka kajakad. Loodusemees Arne Ader rääkis varjetelgist tehtud vaatluste muljet, kuidas kümned hõbe- ja merikajakad kormoranikoloonias osavalt tegutsesid ja tibusid süüa vitsutasid.

Seda võivad nad teha karistamatult, sest peksa nad kormoranide käest ei saa: Arne jutu järgi ei hakka kormoran poja pärast võitlema, kui see on juba tapja nokas. Linnupoegade arv pesades kahaneb aga lausa minutitega.

Et selliseid tegelikkuse vaat­lusi pole õieti tehtud, on põhjust kahelda, kas arvud, millega meil iseloomustatakse kormoranide söödud kalakogust, vastavad tegelikkusele – teadmised nende lindude looduslikust suremusest on poolikud.

Sellegipoolest oleme endile võtnud looduse muutja rolli. Kajakas läheb kormoranipesa kallale, kuna kõht on tühi, aga inimene ei tapa nälja pärast, vaid hävitamissoovist. Kui mõtelda, et kormoranisõja pealoosung (lindude söödud kalatonnid) võib tugineda lünklikel andmetel, tundub see eriti kinnisideena.

Et loodust muuta, tuleks ehitada müür Eesti ja muu maailma vahele, võib-olla siis selguks, kuhu eksperiment välja viib. Siis ei valguks siia hävitatud lindude asemele uut verd teistest Läänemere piirkondadest. Kalasööjad linnud saaksid otsa ja merre hakkaks kala tagasi tulema...

Kahjuks on see ainult unistus. Meenutades, et kormorani on ka mere sanitariks nimetatud, ei pruugi muudatus olla merekeskkonda tervendav. Keegi, kelle pärast kormoran siia taas ilmus ja keda ta sööb (näiteks emakala, keda kalurid ei püüa), hakkaks eriliselt vohama. Kas siis mõtleme välja mõne uue vaenlase, keda kiruda ja kelle peal oma hävitamiskihku välja elada?