Valmissaamine on ohtlik. Kui valmissaanud asjad ei muutu vahendist eesmärgiks, siis saavad nendest puuslikud. Eesti viimas(t)e aasta(te) poliitskandaalid osutavad selgelt põhiseaduses kirja pandud riigistruktuuri kalduvusele muutuda puuslikuks.

Poleemika ka tulevikuga

Kakskümmend aastat tagasi kirjutasime oma põhiseadusse, nagu alati põhiseadustesse kirjutatakse, poleemika minevikuga, poleemika stagneerunud Nõukogude Liiduga, millega me ei tahtnud sarnaneda. Ja vastasime sellele poleemikale eestimaalaste imepärase võimega saavutada võimatuks peetavaid eesmärke, ehkki mõnikord selle nimel oma lastele vaid kartulikoori lauale pannes.

Suured eesmärgid pehmendavad ka poliitskandaale – mida on täis kogu Eesti teise vabariigi poliitiline ajalugu, sest “tegijal juhtub”. Valmissaanud ­monumendi kummardamist nõudja ei oma aga enam “tegija” oreooli, ning puusliku nimel ei taha – õigusega – enam keegi kartulikoori süüa.

Aina tugevamalt süvendub Eestis see kogu Euroopale tuntav eliidi ja rahva lõhe, aina enam on inimesi, kes, väikese abiga Ülemiste vanakeselt, soovivad valmissaanud riigile vee peale tõmmata. Siis saab järgmised kakskümmend aastat jälle hoolega uut vahendit ehitada ja loota, et äkki läheb seekord paremini.

Kuid ehk piisab, kui lugeda seda 28. juunil 1992 vastu võetud põhiseadust natuke põhjalikumalt. Laenates sõnu Itaalia konstitutsiooni ühe autori Piero Calamandrei kuulsast kõnest Milano tudengitele – meie põhiseadus ei vaata ainult minevikku, ta on ka poleemika olevikuga.

Tuleb ise asemele asuda

Põhiseaduse § 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all ning § 28 täpsustab, et lasterikkad pered ja puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

Meie reaalsuses ei ole puudega täiskasvanu abi mõttes pereliige, hooldamisele ja abistamisele pühendunud inimesed peaksid hakkama saama 19 euroga kuus.

Edasi, § 19 ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele, aga paljud kunstnikud, kirjanikud jt loovisikud peavad vaba eneseteostuse nimel loobuma haiguskindlustusest. § 37 kinnitab igaühe õigust haridusele ja nõuab kättesaadavuse nimel, et riik ja kohalikud omavalitsused peaksid üleval vajalikul arvul õppeasutusi.

Hinnangu annab konstitutsioon, karmi hinnangu, osutades juriidiliselt külmade sätetega kõigile ühiselu puudustele. Kui praegused poliitikud ei vasta konstitutsiooni poleemikale, tuleb nad tagasi kutsuda ja ise asemele asuda.