Väikelinnade naised ja mehed

Käisin äsja Kärdla elektrijaamas teatrit vaatamas. Projekt, mille käigus mängitakse korraga kolme etendust ja publik võib vabalt liikuda siia-sinna, on suur ja mahukas, kohal on pärisnäitlejad ja pärislavastaja. Kogu asi lõhnas kõvasti ka pärisraha järele.

Muretsev projektijuht ei teinud saladust etenduse-eelsetest hirmudest – kui nüüd inimesed kohale ei tule ja asja vaadata ei taha, siis on mokas see 400 000se eelarvega asi.

Mitte ainult mina ei küsinud, kas see kõik tasub ennast ära, seda küsisid ka teised, kes võtsid hetke süvenemiseks.

Kas on mõtet väikses kohas, pisikesel saarel teha nii suurt ja kallist asja?

Kas peab riskima ajal, mil nn masu ja täpe on igapäevaseks jututeemaks nii poe taga pingil kui õhtustes uudistes?

Kas poleks olnud kindlam valida lavastamiseks midagi lihtsat à la “Vigased pruudid”, kui võtta ette n-ö kohaspetsiifiline teater, millist saarel ilmaski veel nähtud pole?

Seitse kuud hilisõhtuteni tööd rabanud projektijuhilt selliseid asju küsida on julm. Aga siiski?

“Otsisime võimalust panna üks koht uuesti hingama ja näidata seda teise kandi pealt nii omadele kui kaugemalt tulijatele,” vastas ta. “Hiiumaal on väärtuslikke ja erilisi kohti ja me tahame neid näidata. Muidugi oleks kergem tuua valmistoode kohale, aga meie tegime kõik ise!” See viimane lausejupike jäi kõvasti kõrvu kõlisema.

Näib, et see entusiastlik etteantud töötunde ületav soov teha asju koha hingeelu arvestades on üks väheseid aspiriine mitte enam Harju, vaid juba Ameerika keskmise vastu seismiseks, mida muidu aknast ja uksest sisse voolab.

Kindlasti ei lähe paljud kohalikud inimesed seda etendust vaatama, nagu nad ei lähe üritustele mujalgi, kus mandumise ja võssakasvamise vastu mässu tõstetakse. Hea siiski, et seda tehakse.

Ja isegi kui see lavastus peaks masu hambusse jääma, võtan meelsasti mütsi maha nii selle kui teiste samataoliste projektide vedajate ees. Nad vähemalt püüavad, ja seegi toob värsket õhku.

Väga tublid võivad vahel olla need väikeste linnade mehed ja naised.