Vanadus on väärtus

 (7)
Vanadus on väärtus
Maire AunasteAutor: Valdek Alber

Ütlen alustuseks, et mind on alati häirinud meie ühiskonnas levinud hoiak, et vananemist tuleb karta. Nagu oleks vananemine nakkushaigus, millest hea õnne korral on võimalik pääseda.

Seda protsessi aeglustada on tõepoolest ehk võimalik, aga endale pidevalt valetada pole ju ka mõtet. Kusjuures, nagu mu ema ütleb, vanaks jäävad ühtemoodi kõik — nii vaesed kui rikkad. Nõnda et mõnes asjas on inimesed tõesti võrdsed.

Vaatasin saadet, kus meessoost ilukirurg mitte ei soovitanud, vaid suisa nõudis enda juurde tormamist. “Naine on nagu lill. Kui lillel on kroonlehed lonti vajunud, siis — no kes sellist lille endale vaasi tahaks viia?!” küsis ise veel noor mees ja sel hetkel kujutasin ette, kuidas tema kodus on kõik vaasid kikkis lilli täis. Missugused lilled aga püsivad eluaeg värsked? Õige, kunstlilled!

Ilu iluks, aga selle noorusekultusega käib kaasas minu arvates palju tõsisem häda: me hirmutame inimesi nõudmisega, et kui nad kaotavad värskuse, siis nad kaotavad ka kõik muu.

See kõik muu on aga konkurentsivõime nii tööl kui isiklikus elus ning seega võimalus olla õnnelik… Kui inimesele toksitakse pidevalt kuklasse, et ta ei tohi saada vanemaks kui 35 aastat, siis on ta õnnetu ja hirmul juba noorena. Mis tähendab, et ta ei saavutagi kunagi enesekindlust, mis iseolemiseks on oluline.

Vaadake seda itaallasest elupõletajat, “igavest noorukit” Berlusconit: ta on oma peanaha ära tätoveerinud! Selleks et ta hõrenenud juuste vahelt roosa peanahk välja ei paistaks! Noh, ja siis olevat tal alaealised armukesed…

Kui naine kümne küünega oma ilust kinni hoiab, siis sellest on veel võimalik aru saada, aga kui mehed häbenevad oma kiilaspead, siis on see lihtsalt naeruväärne!

Inimese teeb ilusaks hea inimene olemine ja muidugi tarkus. Ja seega peaks olema iga inimese hind vananedes kõrgem kui noorena, just sellesama elu jooksul kogutud tarkuse pärast! Muidugi peaks see väljenduma ka palgas…

Veel ühe ehmatuse elasin eelmisel nädalal meedia tõttu üle. Armastatud meessaatejuht tunnistas, et kardab konkurentsi noorte näol. Või mitte niivõrd ei karda, kui et ta teab, et tema laul on saatejuhina varsti lauldud. Sest ta on juba 40aastane!

Regis Philbin ABC-kanalis Ameerikas on varsti 80, aga ikka üks populaarsemaid saatejuhte. Muide, tema sai päris oma saate — ehk siis selle, mida ta juhtis ilma kaassaatejuhita — 68aastaselt.

Oleks naiivne arvata, et telekanal ei leiaks tema asemele ühtegi noort. Asi on lihtsalt selles, et sealses ühiskonnas on elu- ja töökogemusel suurem väärtus kui ilusal näolapil ja noorel kehal. Inimese isikupära on see, mida hinnatakse, olgu siis iga milline tahes!

Ja selle loo lõpetuseks tahan ma kiita Ott Leplandi. Mitte selle eest, et ta tõepoolest hästi laulab. Ma tahan teda kiita selle eest, et ta sai “Laulupealinna” saates hakkama teoga, mida enamik meist teha ei söanda: ta tõi lavale oma vanaema!

Kui tihti me näeme linnapildis või näiteks söögikohtades noori koos oma vanemate või vanavanematega? Tavalisem on see, et isegi koduste pidude ajaks palutakse vanematel kodust lahkuda, et vanad noorele põlvkonnale “häbi” ei teeks…

Siin aga seisis vanaema Naima üksi keset pealinna suurt lava ning vaatas oma paljunäinud silmadega naeratades otsa oma tütrepojale, kes istus klaveri taga ja laulis vanaemaga duetti.

Ma tahaks näha seda inimest, kes selle laulu ajal suutis pisaraid tagasi hoida! Mitte “Vaikne kena kohakene” ei pannud vaatajaid heldima, vaid see õrnus, mis paistis noore mehe näost, kui ta oma vanaemale otsa vaatas, ning armastus, mis kostis vanaema hingest laulu kaudu…

Ja üllatus-üllatus — just see laul kogus helistajatelt kõige rohkem hääli! Ma ju ütlesin: vanadus on varandus, mida ei tule mitte karta ega häbeneda, vaid mida tuleb osata hinnata.