Võitlus põldude mürgitajatega sumbub ametkondades. Miks?
Põllumaad, millesse on toimetatud raskesti lagunevaid kantserogeenseid jm. tervisele kahjulikke kemikaale, on pea-aegu võimatu puhastada ning muuhulgas ka selle maa (turu-)väärtus langeb kiiresti.
Põldude mürgitamise teema on nagu saabuv rongiõnnetus. Kui täna, mesinike ning mesilaste jt putuktolmeldajate sõpradena otsustavalt hädapidurit tõmbame, saame ehk veel katastroofi vältida. Aga kui põldude mürgitajatega n-ö kompromisse või tasakaaluasendit otsime, jääme päästmatult hiljaks. Peame suutma olla kaalukas vastukaal, aga mitte kõhklev neutraal!
Raha jõud ruulib
Missugune jõud sunniks taimekasvatajaid loodussäästlikke põllupidamise viise otsima?
Karta on, et vaid „raha jõud”, sest eetilised põhjendused jätavad põldude mürgitajad paraku ükskõikseks. Eakamate, akadeemilise haridusega põllumeeste jaoks on põld püha. Paraku on nad „raha kätte ja punuma” suhtumisega maaharijate poolt kantud nn nõukogude pärandi kaduvasse nimistusse, kui ebaefektiivsed tootjad ja/või veidrad mahepõlluharijad.
Teiseks on jäänud kohapeal maaharimise üle otsustajad ja põldude omanikud, kes samas piirkonnas elavad, selgesse vähemusse. Oluline osa põldude omanikke elab hoopis välismaal. Alla 20% taimekasvatuses otsustajatest valdab üle 80% põllumaast ega külasta endaga seotud põlde tihti või üldse mitte, sest kohapeal toimetavad abilised.
Raha jõud on näiteks see, kui tarbija teadvustab, mida ta poeletilt rapsiõli vm taimekeemiat ohtralt enam sisaldava tootega oma lastele koju viib. Väide „solgi surma ei ole keegi surnud” enam ei kehti, sest taimekasvatuses kasutatavate mürkide viljakust pärssiv mõju on juba üldteada, rääkimata vähki haigestumise kõrgendatud riskist jms.
Raha jõud on ka see, kui põldu välja üüriv isik seab rentnikule tingimuseks mahepõllunduse või taimemürkide kasutamise keelu, kasvõi juba selle pärast (kui teda eetika ei huvita), et mürkidega saastatud maatüki hind langeb ja ta saab kahju.
Eriti kui silmas pidada siiski tooniandvat suunda ökoloogiliselt puhtale mahetootmisele. Selle eelduseks on peatselt, kui õpitakse mullast neid mürke avastama, vaid selline põllumaa, kus kunagi mürke pole kasutatud.
Kahjuks on raha jõud ka see, et taimekasvatuseks mürke tootvad suurkontsernid oskavad oma propagandat ja lobitööd teha, sh Eesti valitsusasutustes ning taimekasvatajate hulgas. Nende esindajad jooksutavad igasuguse vastutöötamise ametkondlikesse raamidesse kinni. Näiteks väites, et pole tehtud piisavalt uuringuid, mis olemasolevate taimemürkide või geneetiliselt muundatud taimede/organismide (umbrohu)mürgikindlate või putukatele mürgisteks muudetud taimemahlaga(/õiemahlaga) taimede kahjulikku mõju tõestaks. Samas on nende gigantide eraõiguslikult rahastatav teadus nii viljakas, et uusi mürke töötatakse välja märksa kiiremini, kui neid uurida, kahjulikuks tõestada ja keelustada jõutakse.
Mesilasi ja teisi putuktolmeldajaid aitab vaid see, kui peame silmas lõpp-eesmärki, vastates küsimustele: „miks?” ja „kuidas?”. Sel juhul teeme asja õigesti, aga mitte õigena tunduvaid asju, mis üksteisele vastu töötavad.
Missugune see lõpp-eesmärk on? Tuleb leida võimalused, et kasutada maaharimise juures võimalikult vähe kunstlikke, keemilisi, kantserogeenseid jm tervisele kahjulikke ühendeid- pestitsiide ja mürke, sest nende vältimine aitab säilida elusal loodusel ja meil, inimestel, kui osal loodusest. Samas on taimetoodangule tõesti vaja säilitada selline omahind, et tootmine rahaliselt veel plusspoolel oleks ning inimesed seda toitu endale hinna mõttes lubada saaksid.
Hetkeolukord on nukker
Üht-teist head on koostöös ametnikega saavutatud. Näiteks taimede keemilise töötlemise teostajate ja mesinike omavaheliseks kontaktivõtuks oli Eestis hea võimalus kasutada PRIA põllumassiivide veebikaarti, aga sellel kaardil paraku ei ole enam mesinike kontaktandmeid, kes soovivad enda andmeid seal näidata.
Kas on see tahtmatus “raha jõule” vastu astuda? Miks? Sest keegi põldudel mürkide kasutajatest soovib vastutusest vabaneda, saades väita, et ei õnnestunud mesinikuga kontakteeruda?
2013. a südasuvel teostas keegi, ilmselt (taaskord) õitsevate taimede mürgitamist ka minu, Lauri Kallaste PRIA-s registreeritud mesilaalas, Aia talus, Vooremaal, nii et umbes nädala jooksul vähenes kõikides 15 mesilasperes lennumesilaste arv nähtavalt. Mesilased hukkusid õieväljadel, jõudmata koju.
Mesilaspered nõrgenesid kaheks kuuks oluliselt, sest vähene arv mesilasi ei suuda hoida mesitarus haudme arenguks vajalikku temperatuuri ~+35°C ning mesilaspere ei uuene noorte mesilastega. Mesitarudes on digitaalsed termomeetrid, mis seda kinnitasid.
Lennumesilaste hukk võib tähendada ka seda, et mesilaspere ei saa enam piisvalt joogivett hankida ning see suurendab mürgistust mesitarus asuvate mesilaste hulgas veelgi. Mul on mesilaste mürgilahusega kaetud taimedelt mürgilahuse joomise vältimiseks ning võimalike mürgistuste vähendamiseks kevadest-sügiseni mesitarudel lennuava-vaakumjootjad, nn prantsuse jootjad ja suurem mesilaste hukk jäi ära.
Keegi pritsimistööde teostajatest sel ajal minuga selles küsimuses kahjuks ühendust ei võtnud, mürgitaja ei selgunud. Pole ju töö kõrvalt võimalik igale mürgipütiga traktorile järele sõita, kuigi olen seda igal suvel sunnitud korduvalt tegema.
Samas, kaks teadlikumat põllumeest teavitab mind aastast-aastasse süstemaatiliselt. Üks neist korraldab põldude pritsimist õhtupoolikul ja öösel. Teine teatas mu meeldivaks üllatuseks 2013. a suvel, et muutis plaane ja harib kesapõllu üles mahepõlluks ega hakka Roundupi pritsima.
Mesinikel ja ka mul endal kahjuks ei ole ülevaadet, mida mesilaste lennuraadiuses, mis on umbes 2-3 km, põldudele on külvatud ja missuguseid pestitsiide on kasutatud või kavatsetakse kasutada. Või missugused põllumassivid on plaanitud/deklareeritud mahetootmiseks.
Õitsevate taimede pritsimine keelatud
Teatavasti võimaldab taimede keemilise töötlemise teostaja ja mesiniku kontakt vajalikku diskussiooni, mis päädib parimal juhul sellega, et neid taimede pritsimistöid (pestitsiididega vm), kui need on objektiivselt väga põhjendatud, teostatakse mesinikule mitu päeva varem teadaoleval ajal. Selleks, et mesinik saaks mesilas vaatlusi teha.
Õitsevate taimede (mesilastele “saatanlike” helekollaste rapsipõldude jm) pritsimistööd on üldjuhul EL-s üldse keelatud.
Seda taimede ja eriti õitsevate taimede, pritsimist saab (mitte võib) äärmise põhjendatud vajaduse korral teha mitte päeval, vaid ajavahemikul kaks tundi enne päikese loojangut kuni kaks tundi enne päikese tõusu, kuid mitte kunagi enne kella 21.00 ehk enamuse putuktolmeldajate lennuvabal ajal.
Arvestama peab, et tänapäevased taimede töötlemiseks kasutatavad kemikaalid on pika (nädalaid-kuid-aastaid), akumuleeruva toimega ja süsteemsed mürgid. Need mürgid kogunevad ka mulda ja põhjavette. Taimele kantud või mulda seemnega manustatud süsteemne mürk mõjub pikka aega taimemahla (õiemahla/nektari) kaudu. Seega tapavad need mürgid mesilasi jt putuktolmeldajaid paraku pikkamööda nädalaid pärast põllu mürgitamist ning satuvad õietolmust mesilaste poolt valmistatava (n-ö hapendatud õietolmu) suira sisse, mille tõttu hukkub haue mesilasperes sügissuvel, kui seda “konservi” mesilaste poolt kasutama hakatakse.
Mesilasi ei saa mesitarudesse sulgeda. Tõenäosus, et mesilaste sulgemine mesilastarusse lõpeb mesilaspere hukkumisega, mitte päästmisega taimede keemilise töötlemise mõjust, on suur. Seetõttu on naiivne loota, et mesiniku teavitamine olukorra lahendab. Samuti ei saa me sel viisil kuidagi kaitsta kimalasi jt. päevaseid ja samuti öiseid putuktolmeldajaid, kes end ise PRIAS ei registreeri ning taimekasvatajatega ei suhtle.
Siinkohal tuleb appi Eesti Mesilaste Kaitse Fond (lüh EMKF). Mürgitajate poolt tapetud mesilasperede kahjude hüvitamine täidab vaid siis meie mesinduse ja mesilaste sõprade põhieesmärki, kui see toimub igal konkreetsel juhul antud kahju põhjustaja kulul. Põhimõtted on samad, nagu kindlustusvaldkonnas ikka.
Abi saaks loodavast fondist eeskätt ootamatu, ettenägematu ja kannatanu tahtele allumatu kahjujuhtumiga seotud olukorra leevendamiseks, sest vastasel juhul toimuks õhutamine muretusele, mis kahjusid suurendaks. Kuid hüvitis on suunatud kahju põhjustaja mõjutamiseks, et too kahjueelse olukorra taastaks või enda tekitatud kahju kompenseeriks, mitte kahju enda hüvitamiseks. Ja nn ühiskassa läheks miinusesse, kui abi antaks ka seoses oodatava, ettenähtava ja kannatanu tahtele alluva kahjujuhtumiga seotud kulu hüvitamisega.
Eraõiguslikel alustel on EMKF palju tõhusam kui riiklik-ametkondlik süsteem. Riiklik tegevus saab seda eraõigusliku fondi tegevust toetada, aga selle toimimise motivaator on ikka fond ise oma liikmeskonnaga ning lepingupartneritega.
Meediast läbi käinud idee, et hakata keemikutelt-taimekasvatajatelt raha koguma, et mesinikele kahjusid hüvitada. See idee ei täida mesilaste, kimalaste jt putuktolmeldajate kaitsemise lõppeesmärki. Välja on pakutud ka süsteem, milles (suurt) toetust saavad põldude mürgitajad maksaksid kamba peale mesilasperede-kahjud kinni. See ei ole praktikas elujõuline, sest sanktsioon mürgitajale on olematu. Suureneksid kahjud ja kasvaksid vähem ning enam põhjendatud kahjunõuded ja jätkuks mürgitamise mahu kasv. Kõik halb kasvaks kiiremini, kui kahjusid jõutaks hüvitada. Liiga sageli jääks kõlama, et “mis sa mesinik virised, su mesilaspered makstakse ju kinni”.
Miks kasutatakse musta kesa?
Vaja on tõhusaid hoobasid, et suunata keemikuid-taimekasvatajaid maaharimisele, maa kultiveerimisele, vastavate agrotehniliste võtete kasutamiseks, sest see võimaldab vähendada pestitsiidide vajadust. Või kasvatada suvirapsi asemel talirapsi, mis vajab vähem mürgitamist.
Jah, esmapilgul võib tunduda, et kasumit saadakse niimoodi väärika põllumehe kombel maad harides vähem, kasutades näiteks kasutada igivana külvikorda ja umbrohutõrjeks musta kesa, sest traktoriga tuleb palju enam põldu künda. Kuid tegelikult on kahjud põlde mürgitades loodusele ja inimetele suurusjärkude võtta kallimad, kui need aegumatute agrotehniliste võtete lisakulud, võrreldes keemikute-taimekasvatatjate meetoditega.
Selleks, et keemik-taimakasvataja hakkaks pestitsiide vähem kasutama, on vaja pestitsiididega seotud põllupidamise toetusi kas vähendada või veel parem selliste halvas mõttes enam silma paistnud tegelaste toetamine maksumaksja raha arvelt üldse lõpetada.
Samas tuleb suurusjärgu võrra suurendada kunstliku keemia vaba põlluharimise toetusi, sest muidu ei pea meie põllumees Euroopa Liidu ühtsel turul konkurentsis vastu.
Ressurssi eksimuste avastamiseks on Põllumajandusametil ja Veterinaarametil teatavasti vähe. Sellepärast tuleb neidki vahele jäänuid karmimalt karistada, eeskirjade vastu eksinud keemikuid-taimekasvatajaid täiesti toetustest ilma jätta. Inimeste mürgitamine pestitsiididega on samasugune tapmine, kui autoga kõnniteel inimestele otsa sõitmine.
Aluseks tuleb sel juhul võtta põllupidamise eeskirju ja/või seadust rikkunud subjekti juhtorganisse ja/või omanikeringi kuuluvate isikute ringi, kellega seotud ettevõtte puhul kehtivad toetustele samad piirangud, ükskõik mis teise ettevõttega nad end seovad. See vähendab põllumajanduses “tankistide” tekkimise võimalust.
Autorist: Lauri Kallaste on mesinik, Eesti Mesilaste Kaitse Fondi initsiaator, Eesti Mesilaste Kaitse töörühma liige, Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
