450-aasta vanune verega kirjutatud kiri


450-aasta vanune verega kirjutatud kiri
Foto: Tallinna linnaarhiiv

25. aprillil peetakse kogu maailmas DNA-päeva. 25. aprillil 1953 avaldasid ameeriklased James Watson ja Francis Crick oma avastust tutvustava artikli: „Nukleiinhapete molekulstruktuur: desoksüribonukleiinhappe struktuur“.

Otsingusõna „DNA“ linnaarhiivi infosüsteemis säiliku pealkirjades tulemusi ei anna. Linnarhiivis on, kui mitmesugused juhuslikud võimalused kõrvale jätta, kolm säilikut, mis sisaldavad dokumente, mis ilmselt sisaldavad DNA-d. Teisel juhul tekkib küll mõningaid kahtlusi selles, kas tegemist on ikka dokumentidega arhiivinduslikus mõistes, kuid meil teadaolevalt ainuke verega kirjutatud kiri on kindlasti dokument.

Tallinna Linnaarhiivis on säilinud verega kirjutatud kiri Tallinna vanglast 16. sajandi teisest poolest (TLA, f 230, n 1, s BO8-I).

Kirjas palub tundmatuks jääv vangistatu oma „minu kallist Magdat“ (Magdalenat), et ta koos isaga teda külastaks või kui isa ei saa, siis koos „meie õega“, võttes kaasa äädikat, sibulat, peterselli ja küünlaid. Vahepeal jääb pisut kustunud tekst arusaamatuks. Järgnevalt on juttu sellest, et kui isa linna tuleb, võiks ta tuua raamatu, mida vangistatu südamest on soovinud. Kiri lõpeb lausega: “Hoia seda kirja, kuna see on kirjutatud minu verega ja veri on kallis.“

Seotud lood:

Näib, et muidu saksakeelsesse (ülemsaksa) on sattunud ka alamsaksa keelseid sõnu näiteks Ick (mina), mitte Ich.

Kuidas kiri raearhiivi sattus, pole teada. Ilmselt ei jõudnudki see Magdalena kätte, vaid võeti vangilt ära ja sattus selliselt rae käsutusse, selle teisele poolele kirjutati hiljem mingi mustandtekst, mis sellesse loose ei puutu. Ilmselt on tegemist raevanglaga all-linnas, mitte Toompea vanglaga, kus 1570. aastal hoiti mässulisi mõisamehi ja kust nende pealik Klaus Kursell enne hukkamist küll tindiga kirjutas kirja kasetohule. Me ei tea, kes oli see vang ja kes oli Magda. Ilmselt aitasid palutud maitseained vanglatoitu söödavamaks muuta. Muuseas pidid Tallinna linnakodanikud ja muud majaomanikud umbes sada aastat hiljem enda juurde majutatud tavalisele sõdurile tagama lisaks kütmata kambrile, (kahemehe)voodile ja köögi kasutamisõigusele ka soola, äädikat, pipart ja küünlaid. On aga, ka skeptikuid, kes kahtlevad, kas kiri ikka on verega kirjutatud. Kirja mikrobioloogiline analüüs peaks ilmselt selgitama, ka see nii on või mitte. Kui on verega, siis ehk oleks võimalik selgitada kirjutaja juuste ja silmade värvi, eluaega jm?

Oma verega oli kombeks kirjutada näiteks armastuskirju. Seda on juhtunud ka Tallinnas. Nii kirjutas meile juba varasemast tuntud frantsiskaani munk Johann Hilten 1465. aastal, elutsedes Tallinnas Lai tn 29 majas, iseäralikke armastuskirju kaupmees Diderick Czirenberch värskele abielunaisele Margaretele. Vähemalt üks neist kirjadest olevat kirjutatud verega. Kirjad saadeti asitõenditena Lübecki raele, mis oli tollal (1584. aastani) kõrgem apellatsiooniinstants, kuhu võis edasi kaevata Tallinnas langetatud kohtuotsused. Hilteni kirjad koos muude kohtudokumentidega on praegu Lübecki linnarhiivis. Laiemas kontekstis on neile küll viidatud, aga mentaliteediajaloo seisukohalt oleks ehk huvitav teada, kuidas võõrale abielunaisele armastust avaldati? Kuidas tegi seda Tallinnas karskusest ja kasinusest jutlustav ja rahvast meeleparandusele kutsuv frantsiskaani kerjusmunk? Kas ta kasutas naise veenmiseks ilmalikke või vaimulikke argumente ja retoorikat?

Artikkel avaldati esmalt Tallinna Linnaarhiivi Facebooki lehel. Maaleht avaldab selle autori loal.