80aastane vanaproua asub kasiinot röövima
Mullu kevadel, kui eetrisse jõudsid “Kättemaksukontori” esimesed osad, võisid vaatajad olla üllatunud: mis krimka see on, kus nalja on rohkem kui verd? Palagan, väitsid skeptikud.
Seriaali režissöör Ain Prosa on aga öelnud, et tema esimene eesmärk on rohkem näidata naljaga vürtsitatud dialooge ja vähem vägivalda.
Kuid mida osa edasi, seda enam sai vaatajatele selgeks, et stsenarist Mihkel Ulman on püüdnud kirjutada inimlähedasema ja vägivallatuma loo vastukaaluks kümnetele teistele taolistele politseiseriaalidele.
Improviseerida on lubatud
Keskpäeval, kui võttepaika jõuan, on töö juba täistuuridel käimas: Frida (Marika Vaarik) ja Marioni (Kadri Adamson) kontori ette pargib süsimust Volkswagen, millest väljub tuntud koomikuduo — Märt Avandi ja Ott Sepp.
Kui veel mõni aasta tagasi naerutas Eesti publikut Kreisiraadio seltskond, siis tänaseks on just need kaks noort meest oma vahetu olemisega teatepulga üle võtnud.
Muuseas on nad kunagi ise ka naljatamisi tunnistanud, et just Kreisiraadio kehvad naljad ärgitasid neid näitlejaks õppima.
“Kas parkisime valesti?” vaatab politseinikepaar Gerth Maango ja Kaspar Tuvi küsivalt režissööri poole. “Teie ei teinud midagi valesti,” saavad nad vastuseks. Põhjus, miks võte peatati, peitub hoopis päikeses, mis keset stseeni pilve taha peituda otsustas.
Sellist viga ei saa üksi endast lugu pidav filmitegija eetrisse lubada. Operaator Kristjan-Jaak Nuudi selgitab, et kui eri nurkadest võetud kaadrid hiljem kokku monteerida, on viga ilmselge, sest ühe sekundi jooksul võib valgusaste muutuda, justkui lülitaks keegi prožektorit sisse-välja.
Stseen saab purki
Nagu filmivõtetele kombeks, proovitakse üht stseeni mitu korda. Ka siis, kui tegu on lihtsa kõneta stseeniga.
Ehkki veel paaril järgmiselgi võttekorral kipub midagi valesti minema — kas satub grimeerija kaadrisse või jätkab päike oma tempe –, saadakse peatselt auto pargitud ja stseen valmis ehk purki, nagu filmimehed ütlevad.
Järgneb naisterahvaste kord. Stsenaarium näeb ette kummituslikke ilmutusi, näiteks laual liikuvaid pastakaid. Asja puänt seisneb selles, et Frida vembutab Marioni pastaka külge seotud niidijupiga, mida tõmmates kirjutusvahend laual asukohta muudab. “Ma olen sulle kogu aeg rääkinud, et igal asjal on oma seletus,” ütleb ta ehmunud tütarlapsele.
“See on minu hambaniit!” vastab näitlejanna esimesel korral improviseerides. Teisel võttekorral kompab ta stsenaariumi piire veelgi: “Jama nali! Me tegime lapsepõlves poistega palju etemaid.” Režissöör ütleb, et teatud piirides on omanäolisus lubatud. Tema assistent Triin Tenso jätkab: “Kirjutamata seadus on, et iga stseen lõpeb pulliga!”
“Võrreldes Märdi ja Otiga, improviseerin mina 0,0001 protsenti ajast,” tunnistab Kadri Adamson poiste loomingulisust. Näitlejad tõdevad, et stsenaariumi ümbertõlgendamine aitab pikalevenivad võttepäevad üle elada.
Kuid ka operaatori töö on ääretult vaevarikas ja tänamatu: tundide viisi paarikümnekilost filmikaamerat õlale toetada pole naljaasi, viimatigi siis sellega näitlejatel järel joosta, nelja-viie nurga alt kaadrite haaramine näib pigem tüütu kui inspireeriv tegevus.
Ning selle kümnete ja sadade tundide pikkuse töö lõikab ja kleebib tunnipikkuseks seriaaliks keegi härra monteerija kusagil pimedas konditsioneerijahedas kontoriruumis.
Vanamemm teeb kasiino tühjaks
Oma tööd silmanähtvalt nautiv operaator Nuudi, kes on filminud ka linateoseid “Klass” ja “Tuulepealne maa”, sellise arvamusega ei nõustu. Tema sõnul korvavad vaatajate tänu ja festivalide edu nähtud vaeva igal juhul.
Järgmine stseen filmitakse seriaalist “Kodu keset linna” tuntud Steni pubis, mis minutilise arutelu järel ristitakse “Kättemaksukontori” tarbeks Sinilille kohvikuks. Pooltunniga täidetakse šampanjaklaasid kihiseva Valge Klaariga, kutsutakse kokku kohvikukülalised ja sätitakse istuma näitlejad — Frida, Marion ja 80aastane kriminaalist vanaproua, keda mängib Ester Pajusoo. “Võte!” hüüab režissöör.
Käsikiri näeb ette, et detektiivipaar võtab vanadaami enda hoole alla, et ta ei saaks ellu viia oma kurja plaani — röövida kohalikku panka, ja lähevad jäätist sööma. Ehkki vanake aheldatakse isegi käeraudadesse, pääseb ta endast nooremate naiste eest ikkagi. Tagatipuks varastab ka nende rahakoti.
Küsimuste jaoks liiga palav
Rohkem kui 30kraadises kuumuses sprinterlikke kiirendusi tegev Pajusoo on tõeline näitleja. Kui kästakse — jookseb, ja alles siis, kui lubatakse — puhkab. Lühikese pausi ajal püüan näitlejanna tähelepanu: “Kas võiks ühe küsimuse?” — “Ei soovi ma ühelegi küsimusele praegu vastata. Palav on!” vastab õhetavate põskedega tädi.
Hetke pärast palub proua vabandust ja soovib küsimust uuesti kuulda. Aga ma sain juba vastuse. Tahtsin küsida, mis tunne on lõõskava päikese käes nooremate kolleegide käsklusi kuulata.
Kasiinostseen viib võttegrupi Lasnamäele. Mängupõrgu väravaid valvavate turvakaamerate ja linnakodanike silme ees peetakse maha tõeline näitemäng — vanamemm surub turvamehe relva ähvardusel vastu seina ja põgeneb 50 000 krooniga.
Silmi pööritavaid ja jahumunud seismajääjaid on mitukümmend, kuid ei ühtegi appitõttajat. Kuigi kaamerat pole näha, ei soovi keegi end totrasse vahejuhtumisse segada. Režissööri assistent selgitab, et olukord filmiti poolsalaja, et mitte liigset kära tekitada. “Kui me kaamera keset tänavat välja võtaks, ei jääks olukorra selgitamise kõrvalt aega filmida,” ütleb ta.
Uued näitlejad
- “Kättemaksukontori” uued osad on eetris sügisest neljapäeviti TV 3s.
- Kõrvalosades näeb näiteks Riho Kütsarit, Andres Noormetsa, Kristel Leesmenti, Ester Pajusood, Tanel Saart, Inga Allikut, Alo Kõrvet jt.
