Isamaalised laulud Narva jõel

Rikkas Tartu juudi peres sündinud ja Treffneri gümnaasiumis õppinud jefreitor Anatoli Kraemeri (85) elu on ootamatustest tulvil. Poisipõlvest saadik on ta maailma asjadega hästi kursis olnud.

Veel praegugi loeb aastaid Jaan Tombi nimelist kultuuripaleed juhtinud, esimesed tantsukursused ja džässifestivali korraldanud vanahärra kõiki suuremaid eestikeelseid lehti.

"Kuule, poiss, mina õpetasin sind laskma," kutsus Treffneri-kooli sõjalise kasvatuse õpetaja Martensi ühel 1941. aasta augustipäeval Anatolit. "Lähme sakslaste vastu."

Nad olid kogemata Tallinnas kohtunud.

"Ma vihkasin fašismi," tunnistab Anatoli Kraemer.

Elvas suvitanud väikesel juudi poisil oli fašismiga juba toona oma kogemus. "Elvas korraldasid vapsid fašistlikke üritusi."

Nii sattus nooruk, relvastatud 1898. aasta Vene vintpüssi ja kahe kaigasgranaadiga, Perila lahingusse.

"Neetud bolševik on surnud," kuulis miiniplahvatusest pikali kukkunud verise peaga Anatoli ühel hetkel Saksa sõdurit ütlemas. Nood ei hakanud tema jaoks kuuli raiskama, küll võtsid käe pealt onu kingitud Omega käekella.

Mõne aja pärast sai Siberisse põgenenud 17aastasest Anatolist parajasti moodustatava 249. Eesti Laskurdiviisi keemia­roodu võitleja. "Venelasi oli seal vähe, põhiliselt olid Venemaa eestlased pluss evakueerunud eestlased," seletab Kraemer.

Hiljuti 85. juubelit tähistanud mees tunnistab: "Ma tahtsin väga rindele. Mehed pelgasid, et neid viiakse Stalingradi. Me teadsime, et sealt ei pääse ükski elavana."

Tagantjärele teab Kraemer, et üks polk juba ootas teelesaatmist. Tänu Nikolai Karotammele (Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimene sekretär) ja kindralleitnant Lembit Pärnale seda ei juhtunud.

"Meile relvi ei usaldatud," jutustab Kraemer, lisades, et Eesti väeosa väljaõppes kasutati puupüsse. "Toona liikusid jutud, et eestlasi ja tatarlasi rindele ei lasta, jooksevad muidu üle."

Velikije Lukis just nii juhtuski. Sissepiiratud sakslased panid meeletult vastu.

"Sakslased viskasid lennukite pealt raudriste alla," jutustab Kraemer. "Panime neid koertele saba külge."

Tohutult palju poisse sai hukka. Selleks hetkeks, kui algas Saksa vägede komandöri Eduard von Sassi betoonpunkri ründamine, oli poisse, kes vabalt saksa keelt rääkisid, vähe alles. Nii sai keemiaroodu õblukesest jefreitorist, kelle kodune keel oli olnud saksa keel, kindral Pärna tõlk.

Anatoli Kraemer mäletab elu lõpuni üht kohtumist 1944. aastal Narva jõe ääres. Ühel pool olid Eesti korpuse, teisel pool Eesti leegioni poisid.

Narva jõe mõlemal kaldal kaikus "Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind".

"Nemad laulsid eesti keeles ja meie laulsime eesti keeles. Venelased ju aru ei saanud."

Kui korpus Narva jõe taha enne sõda Eestile kuulunud aladele jõudis, hüüdnud leegioni poisid: "Tulge üle. Rinne on meil."

Artur Rinne oli leegioni poistele külla tulnud.

"Tulge parem siia," kaikus jõe idakaldalt vastu.

"Vähemalt kümme poissi ujus meie poole üle," mäletab Kraemer. "Jutt, et oli suur vaen, ei vasta tegelikult tõele."

Juudi soost veteran on praeguses Eestis pettunud. "Minust kui korpusepoisist hoolivad ainult Eesti Juudi Veteranide Ühing ja Venemaa," ohkab kogu elu Eestis elanud Kraemer, kes võitles oma sõnul üksnes fašismi vastu.

Seepärast tundub talle imelik, et meenutatakse ainult neid, kes sõdisid sakslaste poolel. "Ega välismaa ilmaaegu nimeta meid väikeseks fašistlikuks riigiks," lajatab juudi soost korpusepoiss.


Üks päev marssal Georgi Žukovi sideohvitserina

Erumajor Andrei Ugand (94) veedab vanaduspäevi Hageri hooldekodus. Laskurkorpuse 27. polgu kunagine staabiülem on kõrgele eale vaatamata jäänud ohvitseriks. Rühikaks, konkreetseks, stiilseks. 

Andrei Ugand sündis Moskvas, kus raudteeinsenerist isa parasjagu töötas. Ta ristiti Kremlis Voznessenski kirikus. "Samas kirikus, kus krooniti Nikolai II," naerab vana sõjamees.

Ugandite sugu on pärit Narva-Jõesuu lähedalt Merikülast. Vanaisa oli paepinnasesse arssina suurused augud lõhkunud, need sõnnikut, adrut ja meremuda täis vedanud ning sinna 100 õuna- ja kirsipuud istutanud. Kuurort nõudis värsket.

Pärast sõda juhatas Andrei Ugand mitmeid asutusi, nende seas Tallinna viinatehast. Muuseas just tema mõtles välja Liviko nime. Võttis kolmest sõnast - liköör, viin ja konjak - paar esimest tähte ning oligi tehtud.

Andrei Ugandi suurpäev saabus aga siis, kui ta Eesti diviisi sideohvitserina kolmanda löögiarmee staapi läkitati. Polkovnik Fedorenko - seesama mees, kes varem oli staabiülemana Nõukogude Liidu kangelastest kubisevat Panfilovi diviisi kamandanud - käsutas Ugandi enda juurde.

"Tuleb marssal Žukov, jääte tema juurde sideohvitseriks," annab Ugand meile Fedorenko sõnad edasi.

Järgmisel hommikul kell kaheksa astuski muldonnist välja Nõukogude vägede kõrgeima ülemjuhataja asetäitja.

"Aa, estonets," ütles marssal. "Räägid vene keelt hästi?"

"Siin ma räägin praegu teiega."

"Tubli, läheme sõidame rinde läbi," teatas Žukov. "Eesti korpuse ja diviisi vaatame ka läbi. Teed tunned?"

"Niipalju, kui vaja on, tunnen."

"No tore."

Terve pika päeva istus Andrei Ugand marssali autos ja tutvustas talle kolmanda löögiarmee rinnet.

Kaks momenti on sellest eriti eredalt meeles.

Esimene muutis marssali morniks, teine rõõmsaks.

Esimene oli seotud Eesti korpuse külastamisega.

7. diviisi vaatluspunktis juhtus järgmine lugu. Laual oli kaart. Marssal palus diviisikomandör August Vassilil rinnet näidata.

"Vassil vedas pliiatsiga mööda kaarti," jutustab Ugand.

"Ei, siin ei ole," tõstis Žukov ühe koha peal häält. "See on juba tagasi sakslaste käes."

Polkovnik Vassil hakkas vastu vaidlema.

"Enne Žukovi tulekut oli ta kaardile paranduse teinud, ühe osa rindest maha nühkinud," seletab Ugand. Kuid marssalit ei saanud lollitada. Žukovil oli õige kaart silme ees.

"Vassil vaidles edasi," naerab Ugand. "Žukov kargas püsti ja põrutas rusikaga vastu lauda. See lendas kildudeks. Tegelikult oli see trümoopeegel, mida lauana kasutati."

Mõne aja pärast Žukovi tuju aga paranes.

Ühe koha peal jooksis kaks teed paralleelselt. Vahe oli vaevalt poolsada meetrit. Mööda teist teed venis tagala poole trofeevoor.

""Oo, kakoje tšudo (tõlkes: oo, milline ime)!" karjatas meie autojuht ja pani voori poole jooksma," jutustab Ugand.

Kaks hobust vedas tuttuut Stoieri sõidumasinat. "See oli haruldane asi, uhiuus Stoier. Žukovi nägu läks naerule," meenutab Ugand.

Žukov mõtles natuke, siis ütles adjutandile: "Napiši (tõlkes: kirjuta)!" Adjutant kirjutas korralduse, Žukov kirjutas alla.

Parajasti jõudis kohale vooriülem. Žukov ütles talle: võtke see korraldus ja saatke masin kohe Moskvasse.

"Ja mehe, kes 1945. aastal Saksamaa kapitulatsiooniaktile alla kirjutas, tuju muutus hoobilt teiseks," muheleb Ugand. "Meie diviisis kaardiga juhtunu oli tal sootuks meelest läinud."

Andrei Ugand saatis legendaarset väejuhti varjuna terve pika päeva. Hommikul kella kaheksast päikeseloojanguni välja. Tema jaoks oli tegu vaieldamatu suurmehega ning see päev elu lõpuni meelde jääv sündmus.


Ants Laht: Velikije Lukis jääme igavesti vabastajaks

Kirjanik Uno Lahe lihane vend Ants Laht (82) mobiliseeriti 20aastaselt.

Võib-olla oleks vapsi poeg ka Saksa armeesse sattunud. "Kõik sõltus aastakäigust." Kodus sellest palju ei räägitud, et isa oli olnud vaps ja selle eest isegi neli kuud kinni istunud. "See oli tabu teema."

Vapsi pojal on oma arvamine vabadussõjalastest. "Sõja läbiteinud noored mehed. Võitlesid põhiseadusliku korra eest. Vaevalt nad omakasu peal väljas olid. Kasu peale mõtlevad tavaliselt juhid," sõnab Laht.

Velikije Luki all sai Ants Laht haavata. "Miinikilluga jalga ja pähe." Reamees Lahel vedas, 6400 eesti poisil mitte. Nende hauad on Venemaa mullas. Teist sama palju sai haavata.

Möödunud aastal käis Ants Laht kunagistes lahingupaikades. "Gümnaasiumis on Eesti korpuse tuba. Velikije Luki inimesed mäletavad meid kui vabastajaid," ütleb Laht. "Meil siin Eestis ei ole midagi. Venelased armastavad praegu Eesti korpust rohkem kui eestlased," tõdeb kunagine korpusepoiss.

Pärast sõda teenis Laht Jõhvis 371. laskurpolgus.

"Tiit Madissoni isa oli meil roodu partorg," viitab Laht kunagisele sõbrale.

Kui korpus 1956. aasta juunis laiali saadeti, suunati major Ants Laht  parteitööle. Ta oli Vasalemma sovhoosi partorg, seejärel sõi Põlvas teise sekretäri leiba.

1961. aastal viskas Lahel üle ja ta tuli parteitöölt ära. Töötas Rummu vangilaagris salgaülemana, hiljem oli traktorist. "Omal ajal oli Saku sovhoosis 60 korpusemeest, nüüd on vaid kaks jäänud," räägib ta.

Ants Laht ei tunne ennast okupandina. "See on Saksa sõjaväest tulnud meeste jutt. Nõukogude ajal ei olnud neid olemas."

Laht peab silmas, et samal ajal, kui paljud korpusepoisid olid juhtivatel kohtadel, Saksa sõjaväes teeninud meestest suurt ei räägitud. Siis olid nood madalamad kui muru.

"Nüüd ei ole meid. Suurt sõbralikku vahekorda nendega, kes olid Saksa sõjaväes, meil ei ole."

Tõsi, korra esinesid kummagi poole veteranid üheskoos Kiisa pensionäride kevadpeol. "Nemad laulsid sõja- ja armastuslaule. Meie tõmbasime kapelliga paar lugu."

Ants Laht on kirjutanud hulga luuletusi. Ühes on sellised read:

"Kes on õige, kes on vale?
Vaidlus kestab, lõppu pole.
Parem söögem saia, liha,
jätkem jonn ja jätkem viha.

Mälestagem neid, kes langes
Eesti pinnal, vene hanges.
Nad ei olnud selles süüdi,
et me Eesti maha müüdi."

Eesti Laskurkorpus


Moodustati 1942. aastal.

Koosnes Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest ning Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist.

Koosnes 7. Eesti laskurdiviisist, 249. Eesti laskurdiviisist ja 1. üksikust Eesti tagavara-laskurpolgust.

1942. aasta lõpus oli korpuses 27 311 meest.

Korpust juhtis kindralleitnant Lembit Pärn.

Tuleristsed sai korpus Velikije Lukis, kus 23 000 mehest said 37 päeva jooksul surma või haavata ligi pooled. Hukkus 6474 meest.

Kuramaal sai surma 1072 ja haavata 4953 meest.

Saaremaal ja saartel hukkus umbes 2000 meest.

Eesti mandriosa lahingutes hukkus 201 ja sai haavata 763 meest.

Saadeti laiali juunis 1956.
Allikas: Maaleht, Vikipeedia, korpusemehed