Aeg, mil oli Rahvarinne, aga ka Interrinne...
Interliikumise liidrid eesotsas Dvigateli direktori Vladimir Jarovoi (hilisem Sosnovõi Bori juht), H. Pöögelmanni nim tehase direktori ja interliikumise ideoloogi Igor Šepelevitši, Arnold Saia, Jevgeni Kogani, Lembit Annuse, Valter Tootsi, Vladimir Lebedevi, Mihhail Lõssenko, Viktor Kiemetsa ja Pjotr Rožokiga astusid välja Eesti iseseisvumise, eesti keelele riigikeele staatuse kehtestamise, riikliku isemajandamise kontseptsiooni ning nn ajaloo ümbervaatamise ja sotsialismi kritiseerimise vastu.
Nad ei tunnistanud ka kohalike partei- ja riigiorganite otsuseid, mis tüürisid Eesti NSVd aina enam iseseisva vabariigi suunas. Pigem võitlesid nad kahe riigikeele - eesti ja vene - sisseseadmise poolt, tunnistasid ilmeksimatuks marksismi-leninismi ideoloogia ning võitlesid sotsialismi ja oktoobri suursaavutuste eest.
Ühtlasi täitsid nad kõhklematult Kremli ja keskvõimuorganite otsuseid ja määruseid. Lühidalt, nende peamine eesmärk oli iga hinnaga säilitada Nõukogude Liitu selle kõige stagneerunumal moel.
Interrinde toetajaskonna moodustasid sõjalise ja liidulise alluvusega tehaste töölised ja teenistujad, erusõjaväelased, eriüksuste endised töötajad, partei rajooni- ja linnakomiteede nomenklatuursed töötajad.
Moskva üritas valitsust maha võtta
Streikide ja miitingutega tuntust kogunud intrite kõige kuulsam väljaastumine toimus 15. mail 1990. Selle ajendiks oli 30. märtsil 1990 Ülemnõukogus vastu võetud otsus Eesti riiklikust staatusest, mis tunnistas NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.
Tolleaegne riigiminister Raivo Vare ütleb, et intrite maimäss oli küll visuaalselt väga atraktiivne ja meediasõbralik üritus, aga ei enamat.
"Tol korral neil sõjaväe toetust ei olnud. Nad tahtsid lihtsalt näidata, et iseseisvumispüüetega riik ei suuda isegi enda parlamendihoonet kaitsta. Intrid tahtsid lossi tungida, natuke laamendada, kujundlikult öeldes lillepotti sittuda ja peaministri toolile istuda..." meenutab ka ise tol päeval Toompeal viibinud Vare.
Ta mäletab hästi, et ilmselt päästis lossi märatsevate intrite sissetungi eest Ülemnõukogu saadikute diviisi ülema, lennuväe kindralleitnandi Ziauddin Abdurahmanovi ning piirivalveülema Jevgeni Kotšegarovi tulek laamendajate sekka ja nende peale üheselt mõistetav karjumine.
"Vene kultuuriruumis on üldiselt nii, et kui su peale kindralivormis mees röögib, siis sa jääd teda kuulama ja kuuletud. Eriti veel siis, kui see mees ütleb, et peaministri kutse peale on lossi ümbrusse sadu niinimetatud vaenlasi kogunenud," muigab Vare.
Ta tähendab, et 15. mai demonstratsioon kukkus intritel haledalt välja, aga oli enne mõeldud siiski tõsise üritusena. Miitinguna, mille tagajärjel oleks Moskva sekkunud... Seekord vedas aga stagnante alt see, et sõjavägi nendega ei
liitunud.
"Palju tõsisemaks lööminguks võinuks Eestis minna 15.-17. jaanuarini 1991, sest selleks ajaks olid Moskva poolt planeeritud Balti riikide tänavatele patseerima sõjaväeüksused, kuna liiduvabariigid keeldusid enda poisse Nõukogude armeesse saatmast.
Samal ajal nägi stsenaarium ette, et Interrinne korraldab üleliidulistes tehastes suurstreigid ja miitingud. Eestis oleks tulnud tänavale
30 000-40 000 inimest. Seejärel oleks see mass koos sõjaväega riigis valitseva võimu kukutanud ning ajutine valitsus oleks armee toel võimule tulnud.
Sellest Moskvast orkestreeritud plaanist on märksa vähem kõneldud. Meid päästis ainult Boriss Jeltsini ootamatu külaskäik 13. jaanuaril," nendib Vare.
Reeturlikud separatistid
Üks neist eestlastest, kes kuulus intrite ladvikusse ning võitles tulihingeliselt nõukogude võimu püsimise eest, oli Viktor Kiemets.
78aastane Kiemets usub siiani, et 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepingu alusel kokku lepitu kehtib tänini. Selle, Põhjasõja lõpetanud lepingu järgi andis Rootsi Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa. Mees räägib südikalt, et intrid võitlesid separatistide vastu, kes väevõimuga Nõukogude Liitu laiali kangutasid.
"Miks seda oli vaja teha!?" hüüatab Kiemets. "Üha rohkem on juba praegu inimesi, kes saavad aru, et see oli suur viga. Noored põgenevad, vanad surevad. Enamik on vaesuses. Pealegi polnud Eesti NSV-l Nõukogude Liidu koosseisus midagi viga. Eesti NSV oli arenenud piirkond. Inimestel oli hea elada," räägib Kiemets kirglikult.
Eksinter on enda sõnul pettunud neis reeturites - eelkõige Marju Lauristinis -, kes Mihhail Gorbatšovi perestroikaga kaasa läksid. "Edgar Savisaar oli ustav Gorbatšovi teener."
Kiemetsa hinge ei mahu, et need, kes olid nõukogude võimu ajal suured härrad, hakkasid äkki nõukogude võimule vastu. Ja nimetab seda lapsikuks reetmiseks.
Ta ütleb, et Rahvarinne ja Balti kett olid ühed tuntumad separatistide, s.t eestlaste kurjad ettevõtmised, mis justkui olevat tähendanud, et rahvas nõuab vabadust. "Savisaarel kästi need organiseerida!"
Kiemets lisab, et ta vääriks ordenit, sest kaitses 1980ndate lõpus olemas olnud nõukogude vabariiki separatistide omavoli eest ihu ja hingega. "Meie kaitsesime riiki, mitte ei lammutanud seda," on mees veendunud.
Artiklite kogumikus "Iseseisvuse anatoomia" kirjutab Rahvarinde loomise üks initsiaatoreid, filosoofiadoktor Rafik Grigorjan, et juhul kui interliikumise liidrid oleksid tõepoolest muretsenud inimõiguste pärast, saanuks nendega ühise keele leida, kuid kahjuks huvitas neid inimene kõige vähem.
"Inimene oli intrite ja rahvusradikaalide jaoks mitte eesmärk, vaid vahend. Intrid muretsesid eelkõige NLKP, nõukogude impeeriumi, punalipu, marksismi-leninismi saatuse pärast. Tegelikkuses ei kaitsnud kommunismi kaitsjad kommunismi, sest keegi polnud võimeline ära seletama, mida see endast kujutab, vaid iseenda privilegeeritud ametikohta," kirjutas Rafik Grigorjan.
Interliikumise liidrid teadsid Grigorjani hinnangul (erinevalt paljudest Eesti poliitikutest) väga hästi, mida pelgab venekeelne elanikkond.
"1989. aastal läbi viidud sotsioloogilised uurimused näitasid, et venekeelne elanikkond ei kartnud niivõrd Eesti iseseisvumist, kuivõrd seda, et nad võivad muutuda diskrimineerimise objektiks. Küsitluse andmete järgi oli enamik venekeelsest haritlaskonnast nii või teisiti juba kohanenud reaalsusega, mida küll ei saa öelda masside kohta," lisas teadlane.
1988 - 25 aastat tagasi
- 1.–2. aprillil toimus Tallinnas loomeliitude ühispleenum. Eestimaa intelligentsi esindajad mõistsid hukka partei ja nõukogude valitsuse tegevuse eesti rahva genotsiidis, vabaduse usurpeerimises ja venestamispoliitikas. Pleenumil nõuti Karl Vaino tagasiastumist, rahvussümboolika taastamist, eesti keele ja kultuuri prioriteetset arengut. Pleenumi otsus etendas tähtsat rolli rahvusliku ärkamise protsessis.
- 13. aprillil kõneldi ETV saates “Mõtleme veel” kodanikualgatusest ja selle rollist ühiskonna elus. Edgar Savisaar kutsus rahvast algatama perestroika toetuseks demokraatliku liikumise. Ta tegi ettepaneku luua Eestimaa Rahvarinne.
- 29. aprillil EKP Keskkomitee laiendatud nõupidamisel pälvis Rahvarinde loomise idee tänu Arnold Rüütli ja Indrek Toome toetusele valitsuse poolehoiu.
n 30. aprillil avaldati ajalehes Edasi Rahvarinde deklaratsioon, milles kajastusid selle printsiibid ja sihid.
- 20. mail loodi Tartus Rahvarinde volikogu ja juhatus.
- 16. juunil vahetati EKP
juht Karl Vaino välja Vaino
Väljase vastu.
- 17. juunil korraldas Rahvarinne Tallinna Lauluväljakul esimese suure rahvakogunemise, kus osales ligikaudu 15 000 inimest. Kõikjal lehvisid sinimustvalged lipud.
- 23. juunil tunnistati ENSV Ülemnõukogu otsusega sinimustvalge trikoloor ametlikult Eesti rahvuslipuks.
KOMMENTAAR
Mart Nutt
toonane rahvasaadik,
Riigikogu liige
Interrinne defineeris end kui vastujōudu Rahvarindele. Moskva püüdis nii palju kui vōimalik tolle aja sündmusi näidata rahvaliikumiste algatustena. Seega serveeriti ka Interrinnet rahvaliikumisena, mida see tegelikult ei olnud. Massiliikumisest ei tulnud midagi välja, kuna tavalise venekeelse inimese jättis see jant ikkagi ükskōikseks. Intrite taga oli pigem NLKP vanameelne tiib, kes lōpuks korraldas ka augustiputši. Administratiivset suutlikkust ja raha neil tegelikult nappis. Muidu oleks Interinne olnud edukam.
