Ahjal võib kohtuda tervelt kahe väikese Illimariga

 (4)
Ahjal võib kohtuda tervelt kahe väikese Illimariga
Väikese Illimari konkursi võitjad, klassivennad Aaron Aarna ja Jagnar Jürgenson.Foto: Ingmar Muusikus

Illimari tänav ja Illimari pood, Illikuku lasteaed, Tuglase-nimeline keskkool ja Friedebert Tuglase muuseum — “Väikese Illimari” lummus haarab kohe Ahja alevikku sisse sõites.

Väärikalt üle Ahja uue Sakssilla marssides võib veenduda, et mõisahoone müts ehk häärberi katus on uus ja uhke. Miskipärast meenub “Väikeses Illimaris” oma punase mütsiga eputav vana toapoiss Vogel.

Maja seinu oleks nagu tabanud tõsine nahahaigus. Või koguni pidalitõbi.

Huvi tõstmiseks kunagi nii uhke hoone vastu oleks võib-olla kasulik otsustajate ja rahajagajate silme ette manada kas või arvuti abiga pilt selle hiilgeaegadest.

Kuid kõigele vaatamata Ahja elab ja usub oma tulevikku. Mäletades samas oma minevikku.

On, mida vaadata

Et Friedebert Tuglase mälestus pole Ahjalt kusagile kadunud, tunneb ära kohe alevikku sisse sõites — Illimari tänav ja Illimari pood, Illikuku lasteaed, Tuglase-nimeline keskkool. Ning muidugi Friedebert Tuglase muuseum Ahja apteegimaja teisel korrusel — eesti kirjanduse ühe vaieldamatu tippteose “Väike Illimar” lummusest ei pääse.

Meisterlike, pisut kirjandusliku nikerdamise maiku kandvate novellide autor sai ligemale 70 aastat tagasi hakkama millegi niisugusega, mida temalt keegi ei osanud oodata — südamliku, sooja ning avala vaatega XIX sajandi lõpu Eesti mõisakeskkonda.

Algusest peale võttis teos sisse väärika koha meie kirjandusklassikas. Aastaid tõid kirjandusõpetajad oma hoolealuseid kooliaasta lõppedes just Illimari maile.

Ahjal võib praegu kokku saada tervelt kahe väikese Illimariga, siin igal aastal korraldatava “Väikese Illimari konkursi” võitjaga aastail 2010 ja 2011 — klassivendade Aaron Aarna ja Jagnar Jürgensoniga. Tuleb välja, et neid konkursse on korraldatud juba alates 1972. a, regulaarsemalt aga viimased kümme aastat.

Missugune peab siis olema, et Illimariks saada?

“Illimarilikud. Väikesed,” kõlab selge vastus.

Mitme vooruga konkurss on mõeldud algklasside poistele, kes võtavad mõõtu mälumängus, nutikuses, näputööoskuses. Õnneks pole peale pandud “Väikese Illimari” läbilugemise kohustust. Liiga raske olevat see raamat poisikestele. Aaron ja Jagnar teavad sellest raamatust küll, hästi natukene. Aga plaan läbi lugeda on kindel. “Siis, kui suureks saame.”

Igal aastal viib õpetaja Aili Siitoja lapsed Illimari-ekskursioonile, radadele, kus too kaugete aegade väikemees liikuda tavatses. “Ega ta kaugele läinud. Ja kui läks, siis ta läks…”

2. märtsil ehk Tuglase sünniaastapäeval süüakse Ahja koolis ühiste jõududega pidupäevatorti. “Sel päeval antakse ka lõpetajatele ja uutele õpetajatele üle kooli märk. On Tuglase konkursi ehk maakondliku omaloomingu konkursi võitjate autasustamispidu. Parimatest töödest antakse välja kogumik “Illimari sammud”.

Kas Ahjal on Illimar ka levinuim poisslapsenimi? Selgub, et ei ole. Ahja kandis eelistatakse Taavetit. Ja hoopis kõvasti jääb Illimar, kui teda üldse on pandud, viimasel ajal alla Kevinile.

Ahjalastel on hea meel, et kooli 21 praegusest õpetajast on kolmandik oma kooli vilistlased. “Kool on armas ja siia tullakse tagasi. Minagi olen siitkandi paadunud pedagoog,” ütleb Aili Siitoja.

Surnutega suhtlema

Kooli nüüd juba endine õpetaja Kadri Ugur räägib kooli olulisest õppesuunast — meediaõpetusest.

“Siia alla käib kõik, mis on seotud kommunikatsiooni ja eneseväljendusega. Hakkasime suisa surnutega suhtlema. Kutsusime appi Ahja kooli vilistlase Paul Uibopuu. Tema õpetas meid hauatähiseid ja hauakive hooldama ja korda tegema. Selle põhjal valmistasime ette õppematerjale — üks rühm tegi video, teine aga asjast kirjaliku esitluse.”

Kui tähtis on tänu Tuglasele Ahja koolis üldse kirjanduse õpetamine? “Muidugi peame oma töös lähtuma riiklikest õppekavadest. Aga Tuglas pole ju ka lihtne autor. Noorele inimesele ta väga kergesti ei avane, nagu ei avane kergesti ka “Väike Illimar”. Mis sest et kõik need tegevuskohad on meil siin alles. Need on osa meie elust ning neid tuntakse Ahjal hästi.”

2007. aasta sügisel läks tuleroaks Ahja mõisahoone. Ent traagilises põlemises on kohalikud leidnud ka midagi positiivset.

“See polnudki kõige halvem, mis häärberiga juhtuda võis,” arvas ka Paul Uibopuu. “Niiskusekahjustusi ehk seent oli hoones nii palju sees, et seal polnud midagi, mida säilitada. Nii või teisiti oleks tulnud maja täielikult taastada.”

Kohalike inimeste kava näeb häärberi taastamist mitte lihtsalt seisva arhitektuurimälestisena, vaid kultuuri- ja kommunikatsioonihariduse keskusena.

“Kus saaksime pakkuda teenusepakette, juhendajaid, inimestele võimalusi siin viibida ja tööd teha,” loetleb Aili Siit-
oja. Tema ja Kadri Uguri juhitava MTÜ Aya Häärber ning vallaasutuste vahel on sel pinnal tekkinud väga hea koostöö. “Inimesed on seda väga heasoovlikult toetanud. Erainitsiatiivi põhjal taastati näiteks kuulus mõisa Sakssild.”

Milline on mõisahoone seisund kolm ja pool aastat pärast laastavat tulekahju?

Katus on peal. Ja nagu ütleb Ahja vallavanem Mart Vardja, viiakse vähemalt kord aastas läbi kontrollmõõdistamisi. Maja asub üpris ebakindlal pinnasel, koolipoolne ots on teatavasti lausa parvedele ehitatud. Aknaid praegu ees ei ole, tuul käib läbi ja kuivatab. Aga maja on puhas.

Kõik senitehtud tööd on võtnud umbes kuus miljonit Eesti krooni. Vallavanema sõnul nende viimane taotlus Eesti Arendamise Sihtasutusele mõisa taastamiseks raha saada läbi ei läinud. “Meie projekt vastas küll kõikidele nõuetele, aga ju siis seda nii oluliseks ei peetud.”

Niimoodi on see läinud

Maja oleks plaanide järgi taastatud 2013. aastaks. Aga kui ei, siis ei. See veel ei tähenda, et Ahja oleks mõisa suhtes käed rüppe lasknud. “Jupikaupa mõisa taastada poleks mõtet, muidu kui lõpuni jõuame, hakkab esimene ots juba lagunema.

Spetsialistid ütlevad, et pärast üldehituse lõppemist tuleb majal lasta aasta seista ja kuivada. Vastasel juhul läheks kogu sisekujundus vastu taevast.”

Arutame Tuglase ja tema Illimari-maa tähtsuse üle Eesti kultuuriloos.

Ja niisiis ka tänapäevas. Meenutame teisi eesti kultuuriliselt ja kirjanduslooliselt tähtsaid ning ülimalt korrastatud paiku — Tammsaare Vargamäed Albus ning Jakobsoni Kurgjat Vändramaal. Mille poolest Tuglas oma tähtsuselt neile alla jääb?

Vallavanem arvab, et küllap liiguksid nendegi asjad hoopis kiiremini, kui vallal oleks
n-ö oma mees Tallinnas. Kes meie kõigi Ahjaga seotud huvide eest seistes ühest uksest välja ja teisest sisse jookseks.

Laste arv väheneb Ahjal sama kiiresti kui teisteski Eesti maapaikades. “Vähemaks jääb kuni paar-
kümmend last aastas. Vald on otsustanud koguni, et kool jätkab 2012. aastast põhikoolina.

Tänavune lend koosneb vaid viiest noorest elluastujast. Kokku käib Ahja koolis praegu vaid 111 last. Niimoodi see on läinud…”

Ahjat vaevab muude väikeste maakeskuste kombel tööhõiveprobleem. “Õnneks on Tartusse meilt vaid pisut üle kolme-kümne kilomeetri. Aga kui vanemad siit lähevad, võtavad nad kaasa ka oma lapsed. Mis sest et pakume pikapäevateenust ning koolibussid käivad kenasti.”

Aasta jooksul külastab Ahjat 500–600 inimest mujalt Eestist, teab rääkida Tuglase muuseumi direktriss Katrin Roositalu, põline ahjalane temagi. Jalutatakse mööda, vaadatakse mõisahoonet, vaadatakse parki.

On peredega matkajaid, on rattamatkajaid. Sõidetakse siit mööda teel mõnda teise sihtpunkti, millest eriti menukas on Taevaskoda. “Teeme neile siis soovi korral väikese ringkäigu Illimari radadel. Raamatut lugenul peaks siin olema üsna lihtne orienteeruda.”

Illimar on ikka veel siin

Aga neid lugenuid paistab aina vähemaks jäävat. Õpetajad oma ekskursioonidega seadsid sammud mujale niipea, kui “Väike Illimar” ja muu klassika koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjast kadus.

Mõistagi ei saa meiegi üsna purevale pakasele vaatamata jätta tegemata Illimari-ringi neil Tuglase meisterliku sule ja sooja südamega iga eestlase hinge kirjutatud maadel.

Alustame oma ringkäiku vanast õllekojast, mis on juba ammu lammutatud ning kus Illimari ilmast räägib ainult jupp teise hoone seinas olevat tellistest müüri. Kust Tuglast peab meenutama üleni lumivalgeks pleekinud mälestustahvel, millel säilinud ainult klassiku lapseaastaid siin tähistavad daatumid.

Raamatu teisest tuntumast paigast ehk Alatarest pole praeguseks jälgegi järel. Seda paremini on säilinud teisel pool Rasinasse viivat maanteed seisev sepikoda. Siin tee peal kutsus sepaeit oma vanameest kuulsat kuketapmise stseeni läbi viima, siin kihutas peata kukk üle sepikoja katuse ning kadus jäljetult.

Katrin Roositalu peab Ahja suureks plussiks mõisasüdame säilimist. “Oleme muuseumis ka plaaninud seda välja pakkuda kui ühe sajandilõpu Eesti mõisa majandusmudelit. Kuidas siin toodeti, osteti, müüdi, kuidas kõik vastavad üksused toimisid.”

Tõepoolest, säilinud on veel ka ait-viinakelder, alles on kolmandik kunagisest tõllakuurist, valitsejamaja, kus praegu asub kohalik lasteaed, kuivatusrehi. Viinakeldris on noortekeskuse näol endale paiga leidnud kohalikud noored.

Meie sisse astudes mängib rühm noorsande asjatundlikult piljardit. Kõrvalruumis kõksub rõõmsalt pinksipall. Praegu on siin rahvast vähe, aga aeg on ka veel niisugune… ebamäärane.

Tuglase novelliauhind
- 1970. aastal Tuglase asutatud auhind, mida antakse välja alates 1971. aastast, preemia saavad alati kaks novelli korraga.
- Kirjaniku 125. sünniaastapäeva puhul pälvisid 2010. aastal avaldatud novelliloomingu eest tunnustuse Maarja Kangro (“48 tundi”) ja Urmas Vadi (“Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”).
- Esimesed laureaadid 1971. aastal olid Jaan Kross (“Neli monoloogi Püha Jüri asjus”) ja Paul Kuusberg (“Roostetanud kastekann”).
- 1972. aastal sai auhinna Tuglas ise (postuumselt).
- 2010 — Mehis Heinsaar (“Puhke hetkel”) ja Sven Vabar (“Musta lennuki kirik”).
- 2009 — Indrek Hargla (“Minu päevad Liinaga”) ja Jüri Tuulik (“Tellikaatne” kogumikust “Räim, pisike kena kala: valitud lugusid ja toiduretsepte”).
- 2008 — Mihkel Mutt (“Siseemigrant”) ja Andrei Hvostov (“Sinised mäed”).
- 2007 — Jürgen Rooste (“Pornofilm ja pudel viina”) ja Mats Traat (“Sarviku armastus”).

Friedebert Tuglas 125
- Tuglas sündis 2. märtsil 1886 Tartumaal Võnnu kihelkonnas Ahja mõisa puusepa pojana. Sünnikohaks oli mõisa kunagine puutöökoda. Maja lõhuti pärast 1921. aastat.
- Ahjal elas perekond (1888–1895) kunagises mõisa õllekojas. Eelmise iseseisvuse ajal hoone lõhuti ja selle asemele ehitati puust elumaja. Ahjalt kolis perekond Tamme mõisa kõrtsikohta Otepää lähedal.
- Ahjal veedetud lapsepõlve ainetel kirjutas Tuglas romaani “Väike Illimar” ( I–II, 1937).