Ahto ja Liisa abiellusid maarahva moodi

 (22)
Ahto ja Liisa abiellusid maarahva moodi
Pulmad algavad pruudi kodus. Kui saajarahvas ehk peigmehe sugu­lased ja sõbrad on regilauldes toimunud läbirääkimiste järel sisse kutsutud, pakutakse neile valemõrsjaid. Neil pole aga pikka pidu, sest peiupoisid saadavad nad tantsitamise järel häbiga minema. Foto: Sven-Kristjan Kreisberg---

Võrumaal Haanja vallas peeti Ahto ja Liisa Kaasiku rõõmus, väärikas ning eeskuju andev pulmapidu, kus sageli kõlas põline pulmahüüd: hõissa pulmad!

Pulmi kavandama hakates olid Maavalla Koja juht Ahto Kaasik Tartu linnavalitsuse jurist Liisa Kaasik (neiupõlvenimega Ingver) üksmeelel, et vaid oma rahva kombel abiellumine on piisavalt tähenduslik, mõjuv ja kaunis – on ju iga haritud eestlase ja põlismaalase kohus tunda ning võimalusel järgida oma rahva põliseid tavasid.

“Igal pulmataval on sügavam vaimne tähendus ja nõiduslik salamõju,” rääkis Ahto Kaasik. “Näeb ju meie rahvakultuur kogu maailma ainelise ruumina, mida täidavad haldjad, hinged, elujõud ja vägi.”

Valitud ja kutsutud pulmategelased

Põlises pulmas sooritavad kõiki tavasid ja muudavad abielu kehtivaks ainuüksi valitud ja kutsutud pulmategelased.

Pulma juhivad isamees ja kaasanaine. Isamees ehk mõõgaisa on väärikas abielumees peiu suguvõsast või sõpruskonnast. Teda aitavad vallalised peiupoisid. Kaasanaine on väärikas abielunaine mõrsja poolt ning teda aitavad vallalised pruuttüdrukud.

Pulmas peab olema vähemalt kaks kaasitajat ehk laulikut, sest suurem osa pulmatavadest toimetatakse lauldes. Mõrsja poolt oli seekord kaasitamas lauluimä Sarvõ Õiõ abilistega ja peiu poolt Õunapuu Lauri Harju meestega. Pillimeheks oli Noormaa Tarmo.

Pulm on noorpaari jaoks muutumise ja ülemineku aeg, mil ollakse avatud kõigele heale ja halvale tava- ja nõidustähenduses.

Seetõttu pööratakse nii riietuses kui tavades küllalt palju tähelepanu noorpaari ja kogu pulma kaitsmisele halva mõtte, silma, sõna ja teo eest ning ühtlasi hoitakse üleval head ja mõnusat olemist.

Peiu, peiupoisi ja isamehe varustusse kuuluvad päris mõõgad, millega piiratakse pulmarahvast ja mõrsjat, peletatakse pulmahoonetest eemale halb ning tehakse muid taigasid. Vaid sõjariistaks sepistatud mõõgal on piisav taiajõud.

Muidugi on pulmapidu ise kõige tähtsam maausuline pulmatava. Ühiselt välja elatud rõõm loob värskele abielule head väge.

Järgmisena on kõige olulisem mõrsja tanutamine, millega talle antakse kõigi möödunud põlvede naiselikkuse ja emalikkuse vägi ja kaitse.

Laulatamine ei tee kedagi meheks ja naiseks

Märt Raud kirjutab 1915. aastal ilmunud Eesti Kultura IV köites, et “Laulatus ja pulmad olid kaks iseasja. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Laulatamine ei tee meil tänapäewani weel kedagi meheks ega naeseks, waid pulmad, nii pikad, kui nad ka olgu. Ja pulmades on kõige tähtsam silmapilk tanutamine, mida wana nimega linutamiseks nimetatakse.”

Tanutamist saab toimetada vaid tanutatud naine, keda omakorda on tanutanud tanutatud naine ja nii edasi. Tähtis on järjepidevus ja tanutamise taiaga aastasadade või isegi -tuhandete jooksul kogutud vägi. Nii tanutamine, pruudi katmine sõbaga, piiramine kui ka mitmed muud tavad on tuntud paljudele põlisrahvastele ja seega väga iidsed.

Sellel pulmapeol venelaste kombel “kibe!” ei karjutud ning vägijoogiks oli vaid kodune linnaseõlu. Võib-olla just tänu sellele olid pulmalised varmad tantsima ja laulma ning ülevat pulmarõõmu jagus järgmise lõunani.

Vanadest pulmakommetest kirjutab Ahto Kaasik põhjalikult Maakodu augustinumbris.

Ernesaks