Ainulaadset sini-must-valge suveetendust Otepääl peab oma silmaga nägema
"Tõde ei saa kätte tõega, õigust õigusega, ikka tuleb mõni jänesehaak vahele teha, mõneks ajaks tõest ja õigusest taganeda. Siis on jälleleitud tõde tõesem ja õigus õigem. Tähtis pole tõe suurus ja õiguse kaal, vaid põhimõte: kas üldse on võimalik tõtt leida ja õigust kätte saada ja kas siis, kui need on kätte saadud, kas need on need tagaaetud tõde ja õigus? Kes teeb kindlaks ja vastutab, et need on tõelised, mitte ära vahetatud? Isikule on antud vale tõde ja vale õigus, mis ei klapi tema iseloomu ega majandusliku olukorraga. Niimoodi jääb see tõde ja õigus paberile surnud otsuseks. Kui see nii on, tuleb ülemale poole kaebus kirjutada, et kohalikud tõetegijad ei tee korralikult oma tööd või laisklevad.“ - Aleksander Mõtus, „Taevas, muld ja tulevik“
Suvetendus „Taevas, muld ja tulevik“ on pühendatud Eesti lipu 135. aastapäevale. Lipp ja lipusümboolika ja isamaalisus on alati kindla peale minek, sest keda siis ei kõnetaks rahvuslus, lipp ja kodumaa! Samas on oht muutuda läägeks ja liiga paatoslikuks, kus õõnes sõnade taga ei kosta mitte kui midagi. Seda aga 4. juuni õhtul, Eesti lipu õnnistamise aastapäeval, Otepää Linnamäel ei juhtunud.
Mida me teame Eesti lipu loost? Fakte ja mälestusi, mille taga on reaalsed inimesed ja sündmused. Etendus toob lipuga seotud inimesed ja süžeeliinid esile ning seda sini-must-valge valguses. Ajaloolised isikud saavad oma kujud ja muutuvad elavaks, samasugusteks inimesteks, nagu meie siin, täna ja praegu, 21. sajandil, nad ei ole enam pelgalt raamatust vastu vaatavad mustvalged kuivikud, vaid lihast ja luust inimesed.
Lavastuses on head huumorit, mida karestavad küüditamise, surma ja ebaõigluse valusad hetked. Hetked, mil pealtvaataja hakkab aduma, mida on maksma läinud sini-must-valgete värvide hoidmine ja säilitamine. Vaatamata sellele on eestlase karune huumor alati hea märk helgest tulevikust, mis meid nähtamatu valge lootusena pidevalt inglihäälselt saadab. Puudu ei ole lavastuses armastusest, igatsusest ega erinevate kultuurilugude põimumisest, mille tõsidust ilmestab eriliselt Hermannite pere väike preili, kes küsib isalt: „Kas siis kui ma suureks saan, olen ma ikka veel eestlane? Kaua me veel peame eestlased olema?“
Kas tegemist on dokumenteeritud õige tõe ja õige õiguse ajaloolise lavastusega? Ei, kahtlemata mitte, kuid siin on faktiliselt täpseid fragmente meie ajaloost. Seega on seda kerge vaadata ja kuulata ka meie noortel, sest nn „pirne“ mida semudega hiljem jagada, on etenduses palju.
Suvelavastus „Taevas, muld ja tulevik“ on väga hea meeskonnatöö tulemus. Erki Aule mahlakas tekst on aluseks suurepäraseks näitleja rollideks, mida iga liige usutruult vaatajateni toob. Tunda on tugevat ja oskuslikku Peep Maasiku lavastajakätt. Kõige vägevama rolli teeb aga peaosatäitja – Eesti sini-must-valge rahvuslipp.
Üks lavastuse tegelasi, üliõpilane Aleksander Mõtus küsib, et kes teeb kindlaks kas antud tõde ja õigus on ikka tõeline, või äravahetatud. Täna ja praegu me teame, et sini-must-valge on tõeline tõde ja õigus, see mis sündis siis, kui eestlaseks olemine polnud moes. Loodame siiralt, et kui me suureks kasvame, oleme ikka eestlased edasi. Et ka täna ja praegu on moes olla eestlane ja sini-must-valget au sees pidada, et meie sõnad rahvuslusest ja lipust ei oleks vaid seest õõnsad, tähenduseta sõnad.
