Äkki tõesti ajame liialt palju tühja loba?
Kunsti hinnanguga — kõnetab — ei kõneta — on minu meelest samasugune lugu nagu tavaelus suhtlemisegagi. Üks üritab end mõistetavaks teha lärmakalt ja paljusõnaliselt, teine ajab asja rahulikult, aga mõjusalt.
Aki Kaurismägi ei lärma ega lobise. Oma pildikeele on ta valinud ka sellise, mis lubab vaatajal toimuvat rahulikult jälgida. Mis ei tähenda sugugi, et saalisistujal igav hakkaks. Otse vastupidi, tegelaskujud mõjuvad, ka siis, kui sootuks vaikivad. Kaurismäki inimene on igas kaadris kõige tähtsam — just see, millele keskenduda. Ilma suurema jututa.
Lihtsad inimesed
Nad on pea eranditult lihtsad inimesed, kelle mõtted, soovid, isegi unistused ei ole mitte kõrgelennulised ja tabamatud, vaid mõistetavad. Kogunisõnavara, millega nad oma mõtteid väljendavad, on justkui limiteeritud. Ja laused nii lihtsalt sõnastatud. Nagu tunnistas esilinastusel vaatajatega kohtuma tulnud naispeaosatäitja Kati Outinen — stsenaariumi lugedes tuli tal uni peale.
Võib-olla tõesti inimesed räägivad liiga palju lihtsalt rääkimise pärast, selle asemel et võtta kätte ja midagi kasulikku ära teha. Ja kuna meeste lobisemist baaris õllekruusi taga on Kaurismäki muu tegevuse ja verbaalse suhtlemise kõrval kuidagi eriliselt esile tõstnud, hakkabki filmi vaadates mõte selles suunas liikuma: vähem tühja juttu!
Sündmused toimuvad Prantsusmaa sadamalinnas Le Havre’is, kus endine kirjanik Marcel Marx (mängib Prantsuse näitleja André Wilms, sama mees, kes on üles astunud ka Kaurismäki varasemates filmides, sealhulgas filmis nimega “Boheemlase elu” (1991)) peab kingapuhastaja ametit. Oma kirjanikuambitsioonid on Marcel seljataha jätnud. Ega kahetse. Pigem tunneb, et see elu, mida ta jagab oma töö, lemmikbaari ning abikaasa Arletty vahel, pakub isegi rahuldust.
Vaesuse piiril elava Marxi ellu tuleb muudatus, kui haiglasse satub ta hoolitsev naine, keda kehastab samuti üks Kaurismäki lemmiknäitlejaid Kati Outinen. Ja kui Marx võtab oma südameasjaks aidata sadamast leitud pagulaspoisil põgeneda Inglismaale.
Mehe häid kavatsusi rikub naabruses elav koputaja, keda mängib Francois Truffaut’ näitlejana end filmiajalukku kirjutanud Jean-Pierre Léaud (samuti varem Kaurismäki linatöödes üles astunud).
Marcel püüab joonel püsida helge meele ja naabrite abil. Ja olla üle valitsuse bürokraatiast. “Le Havre” annab oma melanhoolsele varjundile vaatamata lootust, et asjad võivad pöörduda paremuse poole ka siis, kui mitte miski sellele ei viita.
Kaurismäki on ise öelnud, et Euroopa kino pole liialt usinalt tegelnud üha halveneva finantsilise, poliitilise, kuid veelgi enam moraalse kriisiga, mis on juhatanud meid ikka lahenduseta küsimuse juurde pagulaste osas; nende osas, kes püüavad ennast mujalt Euroopa Liidu liikmesriikidesse saada, ning nende korrapäratu, sageli madalkeelne kohtlemine. Ja lisab, et ega temalgi pole sellele küsimusele vastust, vaid ta soovis selles küllaltki ebarealistlikus filmis seda teemat lihtsalt puudutada.
Tasub minna vaatama
Igatahes, kes alles mõtiskleb, kas ikka tasub minna Aki Kaurismägi uut filmi “Le Havre — sadamalinn” vaatama, siis arvan, et võiks minna küll. Saab tuju paremaks ja mõnusa tunde, et maailmas on kõige morniks ja tigedaks tegeva kõrval siiski ka muud — midagi lapselikult siirast ja head. Ja selle äratundmist ei ole vaja ekraanilt pingsalt otsida, vaid lasta oma meeled lihtsalt vabaks.
Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa ühistööna valminud “Le Havre — sadamalinn” linastub prantsuse keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega. See on Aki Kaurismäki teine prantsuskeelne täispikk film.
“Le Havre — sadamalinn”
- Režissöör Aki Kaurismäki.
- Osades: André Wilms, Kati Outinen, Jean-Pierre Darroussin, Blondin Miguel, Elina Salo, Evelyne Didi, Quos Dung Nguyen, Laika, Roberto Piazza, Jean-Pierre Léaud.
- Autasud: Cannes 2011 (FIPRESCI preemia), München 2011 (Arri-Zeissi auhind).
- On valitud Soome ametlikuks nominendiks võõrkeelsete filmide Oscarile.
- Eesti esilinastus oli 17. septembril Tallinna kinos Sõprus.
