Anna kodukäijatele võimalus!

 (10)
Anna kodukäijatele võimalus!
Delfi

Õues lähevad õhtud järjest pimedamaks, kodukäijad kobistavad esikus, käes on kõige ehtsam ja ausam kooljakuu. Õudne, kas pole?

Aga kas see kõik ikkagi on nii õõvastav või hirmutav? Kas mitte ei kuulu peied meie kultuuri samamoodi nagu varrud või sünnipäevatordilt küünalde surnuks (panite tähele selle sõna argisust siinses kontekstis) puhumine?

Retoorika ja kombetalitused võivad küll veidi varieeruda, isegi kalender on paindunud ja tähtpäevad nihkunud või pooldunud, aga üks on selge – piisaval kaugusel ekvaatorist on aastaaegade vaheldumine inimest alati mõjutanud, tema elurütmi ja uskumusi kas või vastutahtsi tema jaoks paika pannud.

Aasta kõige pimedamal ajal tundub teispoolsus olevat lähemal kui keset südasuvist leitsakut ja pikas videvikus astuvad kadunud kaimud sammukese lähemale.

Olgu see siis mardi- või kadripäev, kõigi pühakute päev või tele ja interneeduse abil imporditud halloween – asja tegelik sisu ja sõnum on ikka seesama: Memento mori! Sest see, kes ei tunneta oma surelikkust, ei oska ka tõelist rõõmu tunda elus olemisest. Kui poleks pimedust, siis kuidas me kirjeldaksime valgust? Kui poleks kaotusvalu ja õnnetust, siis kuidas me teadvustaksime endale õnne?

Tänapäeva surimurisse eksinud inimene kipub kaotama ettekujutust, isegi kaudset kokkupuudet tõelise surmaga. Teleseriaalidest nähtud tuhanded surmad ning arvutimängudes loogu langevad sõbrad ja vaenlased on nagu tühine muster kaleidoskoobis – stsenarist ei jaksa kõigile kõrvaltegelastele nimesidki, liiati siis elulugusid või sõnumit välja mõtelda. Ja ka peategelased jäävad õhukeseks nagu pabernukud, nad koosnevad vaid välisest atribuutikast ja käibefraasidest, äratundmisrõõmu nuumavatest tsitaatidest.

Seotud lood:

Ka lähemate hõimlaste reaalsed lahkumised on muutumas abstraktseks mänguks – üht korralikku surnut, lahkunud hingega inimest enam lähedalt ei nähtagi, tema maisest kehast vabanemine on lihtsalt üks projekt, mida tuleb juhtida.

Ja ma ei räägi siinkohal kui usukuulutaja, mis tahes religiooni müügimees – ma räägin lihtsalt kui inimene, kes on aidanud vanaisa sarka tõsta, tundnud, kui teistmoodi tema pea käte vahel hoides on, või kui inimene, kel on olnud rõõm koduse sünnituse juures abiks olla ning näinud, kui tumedate ja hirmutavalt tarkade silmadega vastsündinud inimloom sind hindavalt uurib.

Ükskõik kas usume igavesse taevariiki ja põlemisse põrgus või ümbersündide tõusvasse spiraali, ükskõik kas paneme hingedepäeval küünlaid aknale ja jätame õhtusöögi ööseks lauale või lõigume kõrvitsatest tobedaid laternaid ja käime naabrite ukse taga süütut kollimängu tegemas, ükskõik kas läheme pühapäeval kirikusse või hoopis laande uitama – ärgem unustagem üht ja olulist: me pole esimesed ega viimased, meie käes ei ole kogu võimu ei mineviku, oleviku ega tuleviku üle. Jah, ka siis mitte, kui õnnestunud äritehing või viimased valimised on meile hulgi seda nii kallist, ometi ajutist ja näilist võimu seekord kätte mänginud.

Elagem siis ja langetagem oma otsused just nõnda, et tulevastel põlvedel meie pärast piinlik ei oleks. Ega ka eelnenud põlvedel. Sest mine tea, millised surmtõsised esivanemad sel hingedeajal sinu juurest läbi astuda on otsustanud ja natuke su kõrvu rullida võtavad. Pagan teab! Või jumal ... või metshaldjad või siis see koera peaga olend unede sügavusest. Mäletad teda ju küll oma lapsepõlve rahutumatest öödest?