Antonio Banderas ja Penelope Cruz vaatavad koos Almodóvariga tagasi


Antonio Banderas ja Penelope Cruz vaatavad koos Almodóvariga tagasi
“Valu ja hiilgus”

Hispaania hinnatuima režissööri Pedro Almodóvari uus film “Valu ja hiilgus” vaatab tagasi vananeva filmirežissööri elule. See on Almodóvari kahekümne esimene film, mida mõned kriitikud hindavad tema senistest parimaks.

Kas just parim, selle üle võib ju vaielda, aga hea kindlasti, et režissöör jälle rajal on. “Valu ja hiilgust” võib võtta kui kolmandat osa autobiograafilisest triloogiast, kuhu kuuluvad veel “Iha seadus” (1987) ja “Halb haridus” (2004). Just neis filmides leidub kõige rohkem režissöörist endast.


“Valu ja hiilgus” on autobiograafiliste sugemetega draama, isiklik ja intiimne, nauditav, intelligentselt ja peenetundeliselt filmi pandud. Siin pole küll üleelusuurust kirge, kitši ega seebiooperlikke süžeepöördeid, ent välja kristalliseerub parim Almodóvaris – inimlikkus.

Peaosas Antonio Banderas.
Seotud lood:

Mis siis ühe vana režissööri elus esile kerkib? Päikeselised mälestused lapsepõlvest, millest aastate sõelas kõik negatiivne välja kurnatud – naised jõe ääres pesu pesemas ja laulmas. Kino, mis haiseb nagu piss – vabaõhukino näidati valgeks võõbatud seinal, mille ääres lapsed pissimas käisid. Esimene erootiline kogemus – noormees, kes tuli koju remonditöid tegema, aga armastas joonistada; olles kunstnik, ise seda teadmata. Suhted ema kui kõige olulisema inimesega elus. Armastus.

Nii mõndagi paistab ajas küpsenuna teistmoodi kui varem, mõni ripakile jäänud ots tahab kokkusõlmimist, leidub, mida leebelt kahetseda.

Noort ema Jancitat mängib võrratu Penelope Cruz.

Armastajate kohtumine

Filmi peategelane, Almodóvari osaline alter ego Salvador Mal­lo (keda mängib Antonio Bande­ras), edukas filmirežissöör, vaevleb pea- ja seljavaludes, põeb depressiooni, neelab tablette ning elab eraklikult. Füüsilised vaevused ei lase Mallol enam filmi teha ja see on kõige suurem mure.


Ent tema üks 30 aasta tagune film on restaureeritud ning esitlusele filmiarhiivi oodatakse teda ja peaosatäitja Alberto Crespot (Asier Etxeandia). See on film, mida režissöör pole esilinastusest saadik vaadanud ega peaosatäitjaga rääkinud – ei lubanud tal isegi esilinastusele tulla, sest näitleja ei mänginud rolli nii, nagu ta tahtis. Nüüd on aga lugu teine, Salvadori tee viib Alberto juurde, kes suunab teda ühtlasi ka heroiini juurde. Alberto abil jõuab lavale “Sõltuvus”, Mallo noorusarmastuse lugu 1980. aastatel Madridis. Ta armastas Federicot, ent viimase heroiinisõltuvus viis nad lahku.

“Valu ja hiilgus”

Pärast etendust heliseb ühel päeval Mallo telefon, helis­tajaks kunagine armastatu. Taaskohtumine on siivas, Federi­col on naine ja kaks last ning rohkem mitte ühtegi meesarmukest.

Mallo vaevused toovad talle meelde ema. 1960ndatel tuli perekond elama ühte Hispaania väikesesse asulasse, et kodu luua ja elama asusid nad sõna otseses mõttes koopasse, kus ainsaks valgusallikaks ülevalt avanev luuk. Ema asus pere eest võitlema ja Salvador pidi minema vaimulikku seminari, et haridus saada – muud teed vaestele polnud.

Ema ja poeg

Aastaid enne, kui ema suri, andis ta teada, kuidas kõik peab olema. “Kui nad seovad mu jalad kinni (see oli tava – A. K.), siis seo lahti ja ütle neile, et see oli minu soov. Sinna, kuhu ma lähen, tahan ma minna kiiresti.”


Noort ema Jancitat mängib võrratu Penelope Cruz, vana ema 84aastane Julieta Serrano. Aastad on teinud Jancitast ehk veidi kibestunud naise. Ta meenutab, et oleks tulnud kaasa, kui poeg Madridi suundus, aga poeg ei võtnud. Ema soovib, et poeg viiks ta enne surma kodukülla tagasi, ent seda ei juhtu. Vana ema ja poja suhetes on tunda veidi allasurutud tumedat pinget, midagi, millel pole antud selgineda. Ema ju teadis, mis elu poeg Madridis elas, ja küllap ta oli lootnud lapselapsi nagu iga ema. Aga…

“Valu ja hiilgus”

Barcelona kirbuturult jõuab Malloni teade minevikust – paberkotile tehtud joonistus poisist, kes istub ja loeb. See on remondimehe joonistus, keda väike Salvador lugema ja kirjutama õpetas. Nooruk, kelle kaudu jõudis Salvadorini aimdus, et tema seksuaalne eelistus ei ole see mis enamikul.

Loe veel

Üks asi jäi ka kripeldama. Veidi kunstlikuna tundus heroiini sissetoomine – kas vajalik selleks, et sõltuvuse teema filmi seostada? Sest nii kergelt, kui Salvador alustab, ta ka lõpetab, ja Albertol ei näi üldse mingit probleemi olevat. Samas kui Federicole oli see omal ajal elu ja surma küsimus. Märkimata ei saa jätta ka Salvadori hüpohondrilisust ja suurt enesekesksust, aga küllap on selleski midagi üldistavat.

Kui hiilgav elu ka poleks, siis lõpuks seisab igaüks silmitsi oma isiklike mälestustega lapspõlvest, emast, armastusest. See on üsna universaalne lugu, aga mõjus ja kordumatu. Almodóvar filmilugude jutustajana on taas heas vormis. Film võitis Cannes’i filmifestivalil kaks auhinda: Antonio Banderas pälvis parima meesnäitleja auhinna Salvadori rolli eest ning Alberto Iglesias auhinna filmimuusika eest. Banderasele loodetakse siit tulevat ka esimest Oscari nominatsiooni.