Minu jaoks on uskumatu, et on nii palju inimesi, kes lihtsalt võtavad jalad selga ja lähevad ära – nüüd kui Eesti on vaba! Mis on õnne valem? Vähenõudlikkus. Kahe käega anna, ühega võta. Mitte nii, et kolme käega kahma ja ühega anna.

Lapsepõlves oli hea, kui paari dressipükse sai jõuludeks. Rüsisime suuskadega lumes nii kaua, kui pimedaks läks. Praegu kurdetakse – me oleme nii vaesed, meil ei ole suusavarustust. Lähed Viljandi turule, seal on vanu puusuuski väga odavalt saada. Kas tihase kõht on kolla­sem vaadata, kui sul need Adidased seljas on?

Ma mäletan, kuidas lapsed sõitsid mäest alla, ilma suusakeppideta, narmendavad kasukad seljas – ja olid nii õnnelikud. Meie nõudlikkus on sellest ajast kordades suurenenud.

Samas ei ole õnne, heaolu kogus suurenenud. Võib-olla üksikutel inimestel, aga mis heaolu see ka on. Kõik kurdavad, et oehh, kui vaesed nad on, aga siis arutavad, kus Portugalis või saarel nad puhkamas käisid. Kui küsida, et mis sa seal siis nägid, vastatakse “väga tore oli” – see ongi nende võime aru saada. Hea oleks, kui inimesed elaksid seal, kus nad ikka elavad.

Muidugi peab käima ja nägema ka, aga vabaduse jaoks peab ikka endal ka mõistus peas olema. See äraminemine on väga hull asi, teeb mulle kõige rohkem muret.”

Ühel hetkel ütleb Anu Raud, et kolmandik Tallinnast peaks küll maale kolima, linn pole ikka õige inimese koht. Praegu tehakse Viljandi kandis suurvalda ja kunstnik on väga vastu sellele, et Viljandist saaks valla kese. Vald on siiski maaelu edendamiseks. Pigem tulgu see keskus Heimtali.