Arnold Green: Deklaratsioon sündis suurte pingutustega
Eesti NSV riikliku suveräänsuse väljakuulutamine 16. novembril 1988 polnud ju ühe päeva asi, vaid haudus pikemat aega?
Eks sellele valmistas soodsa pinna ette Mihhail Gorbatšovi alustatud uutmisprotsess. Meil oli tugevaks taganttõukajaks loominguliste liitude ühispleenum aprillikuus. Seal öeldi ju võrdlemisi resoluutselt välja need seisukohad, mis olid suunatud iseseisvuse taastamisele.
Olite aastaid tuntud vana kommunistina. Millal teie selle iseseisvusmõtte omaks võtsite?
Mina polnud sel ajal enam ministrite nõukogu aseesimees. Minu seisukohad ei olnud vastuvõetavad tolleaegsele kompartei esimesele sekretärile Karl Vainole. Siis tegi ta NSV Liidu välisministeeriumile, ministriks oli Eduard Ševardnadze, ettepaneku anda meie vabariigile n-ö vabastatud välisministri koht. Sellist polnud üheski liiduvabariigis. Ševardnadze sellega nõustus, Vainole anti võimalus minust vabaneda.
Välisministeeriumis oli algatatud ministri poolt tol ajal täiesti uus suhtumine välispoliitikasse ja seda eriti just nn rahvademokraatiate suhtes.
1988. aasta suvel toimus liidu välisministeeriumis nõupidamine. Seal ütles Ševardnadze välja võrdlemisi omapärase seisukoha, et tuleb lõpetada meie välispoliitikas see liivakastimäng, kus räägime mingist rahvademokraatiamaade iseseisvusest, aga tegelikult surume oma poliitikat neile peale. Sellel nõupidamisel osales muide ka Gorbatšov. Saime oma välisministeeriumis välismaalt väärtuslikku informatsiooni, saime seda ka Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide kohta.
Koos Läti välisministri asetäitjaga tõstsime seal nõupidamisel selle küsimuse ka üles. Olgugi et mingit erilist diskussiooni ei tekkinud, lubati asja uurida.
Hiljem sai see teatavasti väga oluliseks küsimuseks NSVLi Ülemnõukogu liidunõukogus. Nii et selles suhtes olid mul ka tekkinud oma kindlad seisukohad.
Mida niisiis väljendasite deklaratsiooni ettelugemisega... Kellest koosnes seltskond, kes seda asja ette valmistas?
Seda valmistasid ette juristid, seal olid Arno Almann, Indrek Toome... Tol ajal avaldas kõva survet Interrinne, kel oli sõna öelda ka Ülemnõukogus. Seetõttu oli deklaratsiooni ettevalmistamine seotud suurte pingutustega.
Määravaks teguriks osutus seejuures EKP Keskkomitee esimese sekretäri seisukoht, kelleks oli tol ajal Vaino Väljas. Interrinne ei julgenud seetõttu sellele ka vähemasti otseselt vastu seista. Just seetõttu sai deklaratsiooni vastuvõtmine üldse teoks.
Kas olite selleks kõhkluseta valmis?
Minule langes see ülesanne eelkõige seetõttu, et olin välisminister. Kuivõrd tegu oli välispoliitilise avaldusega, oli täiesti loomulik, et välisminister selle ette kannab.
Tähtis on see mulle kahtlemata. Enesetunne seda ette lugedes oli ülev ja põhimõttelised seisukohad, mis mul olid kujunenud, leidsid seal väljendamist.
See oli sisuliselt vundamendi loomine edasistele protsessidele. Kuidas teie asjade edaspidist käiku ette kujutasite?
Samal õhtul toimus ju linnahallis suur üldrahvalik kogunemine. Hall oli puupüsti rahvast täis ning seal tehti deklaratsioon ka laiemalt teatavaks. Esines Indrek Toome ning Edgar Savisaargi hüüdis välja oma seisukohad.
Rahvas võttis need muidugi suure vaimustusega vastu. See, mida me oma hinges tol ajal soovisime, arvestades Nõukogude Liidus tolleks ajaks kujunenud olukorda, oli saada rahvademokraatiamaaks. Täieliku iseseisvuse teket ei julgenud veel loota.
Hirmu ja muret ei tundnud?
Mingit hirmutunnet küll ei mäleta. Vastupidi, tunne oli optimistlik, võib-olla isegi liiga palju lootsime tollest uutmisprotsessist. Nagu hiljem selgus, hakkas Gorbatšov ise tagasi tõmbuma. Ent siis tulid juba uued jõud Boriss Jeltsiniga eesotsas.
Suhted rahvuslastega, Kelami-meeste ja -naistega?
Mingeid konflikte nendega tol ajal ei mäleta. Põhimõtteliselt olid seisukohad ikka samad.
On teil plaanis ka oma mälestusteraamat välja anda? Arvata võib, et sellest tuleks vägev bestseller...
Seda on mulle soovitatud ja püütud selgeks teha, et ma lausa peaksin selle kirjutama. Kui ma hakkan kirja panema neid aastaid, mil ma tegutsesin ministrite nõukogu esimehe asetäitjana, tulevad välja ka need positiivsed sammud, mida stagnaajal ette võeti.
Tervishoiusüsteem töötati näiteks välja, inimeste ravivõimalused olid, ütleksin, paremad kui praegu, polnud mingeid masendavaid järjekordi... Ja kõik see spordialane tegevus, laulupeod ja muud asjad: siis hakkavad marurahvuslased rääkima, et näe, Green kiidab Nõukogude võimu.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu
deklaratsioon
Eesti NSV suveräänsusest
Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat. 1940. aastal sai rahvuslikult homogeensest, suveräänsest Eesti Vabariigist Nõukogude Liidu koostisosa, seejuures nähti ette suveräänsusgarantiide säilimine ja rahvuse õitseng. Stalinismi- ja stagnatsiooniaja sisepoliitika ignoreeris neid garantiisid ja seisukohti. Selle tulemusena on Eestimaal kujunenud eestlastele kui põhirahvusele ebasoodus demograafiline situatsioon, looduskeskkond on paljudes vabariigi piirkondades katastroofiolukorras, majanduse jätkuv destabiliseerimine mõjub negatiivselt kogu vabariigi elanikkonna elatustasemele.
Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu - Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suvereniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suvereniteet on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga.
Eesti NSV Ülemnõukogu ei ole nõus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt arutusele pandud nende NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täiendustega, mis välistavad Eesti NSV konstitutsioonilise õiguse enesemääramisele. Toetudes rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta 16. detsembrist 1966, mis on ratifitseeritud NSV Liidu poolt, ja teistele rahvusvahelise õiguse normidele, deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil.
Muudatused ja täiendused NSV Liidu konstitutsioonis jõustuvad edaspidi Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ja täienduste tegemisel Eesti NSV konstitutsioonis.
Eesti NSV Ülemnõukogu kutsub üles kõiki, kes on sidunud oma saatuse Eestimaaga, konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks. Suveräänsuse juriidiline ja faktiline realiseerimine tähendab ühtlasi seda, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis oleks diskrimineeriv mis tahes teise Eesti NSVs elava rahvuse esindajaile.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Rüütel
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär V. Vaht
Tallinn, 16. novembril 1988
