Minu teada leidis isa mulle nime ühest eestiaegsest nimede raamatust. Ja kes veel ei tea, siis olgu öeldud, et arp on see vahend, mida arbujad arbumisel kasutavad.

Kuidas küll üks arp välja peaks nägema? Ei olegi tükk aega arbujate arbumisi pealt vaadanud.

Mina näen ühte arpi igal hommikul peeglist, milline ta arbujate käes välja näeb, seda ei tea mina ka. Sõnaraamatus on selle seletus – nõiavits.

Aitüma. Nüüd teame meie, ülejäänud, ka et arp – see on nõiavits. Su perekonnanime mütoloogiaga on vist asi selgem. Eks see Müller üks mölder on. Ja küllap jäeti su esivanemate poolt lihtsalt omal ajal eestindamata.

Olen seda vanadest kirikuraamatutest uurinud ja selgunud on, et nimi kirjutati just nii nagu mõnele kirikuõpetajale parasjagu pähe tuli. Kord oli see Müller, kord Mölder.

Minu vanaisa, kellel oli koguni kolm eesnime. Oot, las ma meenutan – Nikolai, Jakob, Heinrich, ei eestindanud tõepoolest oma perekonnanime ära, vaid pani selle järel igaks juhuks tõlke. Seega oli ta nimi Nikolai Jakob Heinrich Müller-Mölder. Seetõttu ei mahtunud ta pikk nimi surmatunnistusele ära. Seal on nimede lahtris ainult eesnimed, perekonnanimed jäid külje peale.

Kui sinu juurde tagasi tulla, siis oled ikka otsapidi Tartu mees – seal oled ilmavalgust näinud ja koolis käinud.

Olen, jah, sündinud Tartus Toomemäel. Lasteaias, põhikoolis, keskkoolis, ülikoolis käisin Tartus.

Miks just Tartu ülikooli läksid?

Taust on selline, et mu naaber oli aastal 1994 Scott Diel, tuntud ju ka ajakirjandusveergudelt, praegune Pirita põhumaja omanik, toonane USA Rahukorpuse vabatahtlik. Oli kunagi ka Baltic Times'i peatoimetaja. Siis tegi ta ka saateid Tartu Raadios. Tema kutsuski mu korra enda saatesse külaliseks, et lihtsalt naabripoisiga juttu ajada. Ma võisin siis olla 14–15 aastat vana.

Mulle hakkas sellest ajast see raadiotegemine nii meeldima, et tekkis tahtmine kohe päriselt raadios töötada. Ja kui samal aastal lõi Hando Sinisalu Tartus esimese Eesti muusikajaama, mille nimeks sai Päikeseraadio, siis Scott soovitas mind sinna tööle. Tuleb välja, et olengi raadios töötanud alates 10. klassist. Sel aastal augustis tuleb oma 21 aastat.

Kes küll kõik sellest Päikeseraadiost on läbi käinud! Neid on päris palju. Tõnis Kahu oli peatoimetaja, tema põnev tutvusringkond käis kogu aeg toimetuses: Kiur Aarma, Tiit Kusnets, Tiina Kaalep ja teised.

Elu oli üsna kirev ja tekitaski huvi ajakirjanduse vastu. Ühel hetkel kutsus mind Juku-Kalle Raid kirjutama ka ajalehte KesKus. Kui olin sinna paar aastat kirjutanud, oligi üsna kindel veendumus, et lähen õppima Taru Ülikooli ajakirjandust. Juku-Kalle kirjutas mulle soovituskirja ja ju siis Marju Lauristinile mu artiklid meeldisid... Ülikooli ajal töötasin juba Tartu Raadios.

Nii või teisiti kõnetad sa oma kuulajaid praegu mitte Tartust vaid teed seda Tallinnas. Millal see käiguvahetus tuli?

See tuli siis, kui Raadio Kuku tolleaegne peatoimetaja Janek Luts kutsus mu Tartust ära. See oli 2004. aasta kevadel.

Elukoha muutus alati kerge ei olegi.

Mõnes mõttes oli see minule lihtne. Tulin Tallinna, veetsin sõbra juures ühe öö, hommikul tegin lahti ajalehe Soov, tõmbasin kolmele korterikuulutusele ringi ümber ja esimene, kuhu helistasin, seal lõin käed ka.

Tallinnas toimus ju ka raadiovahetus, sest Kukus su häält enam ei kuule.

Vikerraadiosse kolisin ümber 2008. aastal. Seal olengi praegu töölepingu järgi toimetajana palgal. Ega mul tagantjärele Kuku raadiole midagi ette heita ei ole, seal on siiani väga vahvad inimesed ja tõelise eetrikooli sain ka sealt. Aga mahv oli seal ikka hästi kõva. Viiel päeval nädalas tuli kolm kuni neli tundi päevas olla otse-eetris. Nii kestis viis aastat, nädalast nädalasse. Kogemus oli muidugi vahva, aga ühel hetkel sai mõõt täis, piir tuli ette.

Praegu on nii, et jääb ikka aega saadet ette valmistada ja ennast laadida ka.

Kuidas siis praegu näeb välja su tavaline tööpäev?

Hommikul kella poole üheksaks viin lapse lasteaeda, siis sõidan trammiga tööle. Kell 9 kuulan oma töölaua juures ära hommikused uudised, siis kell 9.15 söön raadiomaja kohvikus oma hommikuse pudru, joon sinna juurde kohvi, loen läbi ajalehed.

Päeval on eetris “Uudis+” saade, enne lepin kokku paar intervjuud, ülejäänud on kokku lepitud juba eelmisel õhtul, nii et jääb üle vaid ette valmistada. Kell 12.15 olen stuudios, et otsesaade “Uudis+” võiks alata.

Aga päevad on erinevad. Kui juhtub olema “Reporteritund”, näiteks esmaspäeviti kell 14, siis algab otse-eeter sel kellaajal. Mõni päev, kui üldse ei pea eetris olema, siis valmistan ette mõnd järgmise päeva saadet. Aga lõppema hakkasid tööpäevad normaalsel ajal siis, kui vanem poeg hakkas käima lasteaias. Sinna peab ju lapsele kell kuus õhtul järele minema, muidu, mine tea, visatakse tänavale.

Rääkisid oma intervjuudest. Kuidas need tänapäeva raadios välja näevad – kas tormad salvestajaga mööda tänavaid ja asutusi, et kellegagi jutule saada?

Minu puhul toimub küll enamik intervjuusid stuudios. Püüan alati inimesega näost näkku kohtuda. Ja kui ta ka otsesaatesse tulla ei saa, siis palun tal hommikupoole stuudiost läbi astuda, et intervjuu eelnevalt salvestada. Nii on asjal hoopis teine tunne.

Mulle on alati oluline olnud enne saate või intervjuu tegemist teemasse süveneda, end sisse lugeda, end asjaoludega kurssi viia. Mulle ei meeldi raadiokuulajana pealiskaudsus, seega püüan ka ise alati pealiskaudsust vältida.

Aga eks me kõik teame oma kiireid päevi ja tänapäeva elutempot. Alati ei õnnestu kõik nii nagu tahame. Siis loomulikult tuleb teha telefoniintervjuu. Tegelikult tahan rohkem stuudiovestlusi.

Nädalapäevad tagasi oli mul “Reporteritund”, kus ma käsitlesin tüdrukute ja poiste tööõpetust. Sellist saadet oleks ju patt teha, kui kutsutud õpetajad ja ametnikud lihtsalt stuudiosse rääkima. Leidsin õnneks selle aja, läksin kooli ja rääkisin 7. ja 8. klassi poiste ja tüdrukutega, et mida nemad tööõpetusest arvavad ja mida seal õppida loodavad. Oli hoopis teine emotsioon, pluss veel lisaväärtus kuulajate jaoks.

Üritan selliseid asju ikka võimalikult palju teha, väljas käia, mitte ainult ametiinimestega toas juttu ajada - nende lipsuga onude ja kostüümis tädidega. Aga sellisteks väljas käimisteks jääb kahjus liiga vähe.

Sul on kaks poega. Kui vanad nad on?

Vanem poeg Karl saab suvel nelja-aastaseks, Georg saab kaheaastaseks.

Kas tiheda päevakava juures jääb aega ka mõne hobiga tegelemiseks?

Käin rattaga sõitmas. Minu meelest on nii vahva, et Tallinn ja kogu Eesti on nii väiksed, et kui hakkad kesklinnast mingis suunas linnast välja sõitma, siis umbes 20 kilomeetrise ringi jooksul saan maal käimise laksu kätte. Sõidan mööda farmidest, näen lehmi, karjamaad, kus kõnnivad lambad või kappavad ringi hobused. Või saan sõita läbi mõnest metsatukast.

See ongi see, mis eristab Eesti ja Lääne-Euroopa elukeskkonda. Et isegi Tallinnas elades on sul võimalik peale tööpäeva istuda ratta selga ja kihutada mingis suunas, olla tund aega maal põldude vahel, ja siis jälle linna tagasi tulla.