Asta Vender: Igav pole mu elu mitte kunagi olnud
Suurimaks rõõmuks Asta Venderi elus on olnud ja jäänud joonistamine. Viimatine raamat, Kaider Vardja “Vana maja”, ilmus sel aastal. Vardja uus käsikiri on tal juba laua peal.
Pakkumiste puudumise pärast pole ta kunagi kannatanud. “Nüüd olen hakanud ka ise raamatuid kirjutama. Sest kõik näivad arvavat, et ma olen juba teisel pool jõge!”
Asta Vender (enne abiellumist Salurand) on sündinud Tallinnas, Balti jaama taga asuvas Kotzebue tänavas. “Meil oli peres kolm last, mina kõige noorem, siis paar aastat vanem õde. Vend oli minust kümme aastat vanem.”
Asta vend oli samuti väga hea joonistaja. “See oskus on mul juba isa poolt.”
Kui isa tikkis ja nikerdas
Kotzebue tänavasse paistis hästi ära, kui Oleviste kiriku torn põles. Või kui tsepeliin üle lendas. Kodu lähedal asus ka endine näituseväljak. “Praegune Tornide väljak.
See oli täis põnevaid väikesi maju. Sealt ehitati üle sild kuni Rannavärava mäeni. Kõik meie kandi lapsed käisid sealt silla pealt alla laskmas. Kes koolikoti peal, kes kuidas…”
Siis kui Asta juba asju mäletama hakkas, valitses veel vaene aeg. Isa oli läbi teinud esimese ilmasõja.
Maalt käidi toitu otsimas, et pere sellegi aja üle elaks. “Muidugi, kui isa ükskord koju tuli, oli jälle kõik korras,” mäletab Asta. “Ning sellest ajast hakkan ma juba rohkem mäletama.”
Isa oli Astal kuldsete kätega mees. Isaisa oli Kuusalus mööblimeister. Ja kõik ta vennad olid rätsepad.
“Minu kõige rikkam onu ostis endale peene mööbli, isa tegi sihukese meilegi. Ainult odavam riie oli peal. Tol ajal olid moes igasugu tikitud linikud ja rätikud. Meilgi oli köök neid täis, aga kõik olid isa tikitud! Ise ta need joonistas, ise tikkis. Pildiraamid seina peal olid ka kõik tema tehtud. Teokarpidest. Elus pole ma enam selliseid näinud.”
Tööpuudust isal muidugi kunagi polnud. “Ema oli mul pärit Riisipere kandist. Kõik sealt sugulased olid kenad ja pikad.”
Kotzebue tänava kodumajas valitses mõnus õhkkond. “Allkorrusel elas kolm peret. Kõigil olid meievanused lapsed.”
Kui vihma sadama hakkas ning kellelgi pesu väljas juhtus olema, oli kogu maja rahvas kohe abiks seda ära korjamas. Ning kui kellelegi puid toodi, olid jälle kõik väljas abiks nagu üks mees. “Meie kõrval elasid Klaasid. Isa-ema ja kaks last. Urmas Klaasi pilt on vahel lehes, ta näeb välja täpselt samasugune nagu see Klaasi-papa vend!”
Üksi kodus olles hakkas Asta alati joonistama. “Igav ei olnud iialgi.” Kotzebue tänava laste kooliks oli 18. algkool Laial tänaval. “Seal, kus praegu on linnateater. Oli segakool, poisid ja tüdrukud segamini.
Mäletan 1924. aasta detsembrit, kui paugud käisid ning meie ikka kohusetruult kooli marssisime. Koolijuhataja saatis meid kähku tagasi — te elate siinsamas lähedal, lipake nüüd ruttu koju!
Kodus oli tuba rahvast täis — ema sugulased, kes Haapsalust tulid, astusid jaamast tulles ikka kõigepealt meile sisse. Nad siis rääkisid, mis kõik juhtunud oli.”
Kooliskäimine Astale meeldis. “Ega ma mingi musterõppija polnud. Kuid joonistamine oli ikka hea. Õele tegin ja omale tegin pilte.
Kord näitas õpetaja meile paremaid talvepilte, mis teiste klasside lapsed olid teinud. Ja seal oli ka pilt, mis ma õe eest tegin. Ning mu meel oli sellest hirmus hea.”
Asta tuba oli täis tema enda tehtud nukkusid. “Mu lemmiknuku nimi oli Juta ja ma mõtlesin, et kui suureks saan, panen oma tütrele ka nimeks Juta. Ent kui see aeg kord kätte jõudis, sai ta nimeks hoopis Piia. Õel oli ilus nukk, silmad käisid lahti ja puha. Täditütar võttis selle sülle, pillas maha, ja oligi läbi. Aga minu nukud olid kõik alati terved.”
Tänavanurgal oli kiosk, sealt käis Asta lehti ostmas. “Tol ajal oli lehtedes alati luuletusi. Ja need lugesin ma kõigepealt läbi. Ükskord pidin sellepärast isegi auto alla jääma.”
Aina kaugemale kunstist
Laia tänava koolis käis Asta Vender kuus klassi, kogu aeg peas plaan minna kunstikooli. “Terve rida meie tüdrukuid tahtis minna kommertsgümnaasiumisse. Sinna Vabaduse väljakule, kus praegu on Inglise kolledž. Meie õpetaja seda ei soovitanud. Sinna on nii suur tung ja rasked katsed, sinna te ei pääse. Teete ainult oma koolile häbi.”
Sõbranna ei andnud Astale asu. “Tule aga ka, näitame, et saame sisse.”
Siis elas pere juba Lembitu tänavas. Kas kodumaja Kotzebue tänaval on veel alles? “Ei, see sai pihta 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel. Nüüd on seal asemel venelaste suured koledad majad. Seda ei tunne enam äragi, mul oleks valus sinna isegi minna. Nutt tuleb peale.”
Kommertskool, kuhu lõpuks õnnelikult sisse saadi, Astat muidugi eriti ei huvitanud. “Ega ma seda lõpetanudki. Matemaatikaõpetaja härra Mohrfeld oli küll tark ja kena mees, aga ega paljud, nende seas ka mina, tema seletustest aru ei saanud.
Eriti hulluks läks asi siis, kui mu silmadega midagi juhtus, ei näinud enam tahvlile kirjutadagi. Kuni silmaarst doktor Savi mulle prillid ninale sättis.”
Haigekassas oli Asta Vender kantseleitöötaja. “Kuni Vene tankid sisse sõitsid.”
Ka haigekassa rahvas kamandati Vabaduse väljakule röövleid tervitama. Asta sinna ei läinud. Ta oli nimelt hiljuti abiellunud ning pisitütre ema. “Minuga koos oli kantseleis vaid üks vanaproua, kassiir. Mind pani imestama see, et ta kogu aeg ohkas.”
Asta kooliajal seisid kooli erilisel karistusplatsil tihti kaks poissi. “Küll ma mõtlesin, et neist saavad kunagi teab mis masuurikad. Hiljem tuli välja, et üks neist oli minu mehe parim sõber! Hiljem sai tollest patusest poisist tuntud lastearst Ants Pavelson!”
Sõjakeerisesse sattumast päästis Asta abikaasa tema halb tervis. “Kõik meie sugulastest ja tutvusringkonnast, kes sõtta läksid, sinna ka jäid.
Keegi tagasi ei tulnud, kaasa arvatud mu vend, kel koju jäid kaks väikest last. Mäletan, et vendki tahtis minna kunsti õppima, aga mu jõukas onunaine laitis selle mõtte maha. Et kunstnikud olla igavesed näljarotid…”
Kohutav 9. märts
Ent sõda, emakohused ja muu ei pannud Asta Venderit joonistamisest loobuma. “Sõja ajal elasime Luise tänavas.
Minu ümber on alati olnud hea aura. Oli ilus ilm, mul oli üks joonistus parajasti laual ning ma ei tahtnud välja minna.
Helistas mehe õde, kes tahtis Nõmmelt minu õe käest lastekäru saada. Et mingu ma õhtul sinna ja toogu see ära.
Ajasin vastu, et mul on töö pooleli… Natukese aja pärast helistas ta uuesti. Alles kolmanda helistamise peale andsin järele. Luise tänaval oli vaid üks suur maja, kuhu pommirünnaku puhul minna. See oli 1944. aasta kurikuulus 9. märts, suur maja sai pommitabamuse. Kõik seal küll surma ei saanud, nädal otsa tassiti inimesi välja… Poleks mehe õde helistanud, oleksin minagi sinna jäänud.”
9. märtsi 1944 peab Asta kõige koledamaks päevaks oma elus. “Õel oli Nõmmel väike laps nagu minulgi. Järsku tormas sisse keegi mees ja käskis meil kohe Pihlaka tänavale minna, kus elas mu õemehe tädi. Tollele majale olla pomm langenud.
Kui sinna läksime, haigutas maja asemel vaid tohutu auk. Seal oli elanud peale tädi ka üks noor naine väikese lapsega… Ainult koer oli imekombel ellu jäänud.”
Asta väike tütar oli sel ajal õnneks vanaemaga maal. “Läksime mehega vaatama, mis meie kodust on saanud. Ja siis nägime kõige hullemat asja elus — seda voori, mis meile linnas vastu tuli.
Vanad inimesed ja naised väikeste lastega rühkisid linnast välja, mõnel kelgul ainult tool peal. Kõik need, kes olid kaotanud oma kodu. Seda õnnetust on raske sõnadega kirjeldada.
Kuidagimoodi jõudsime Luise tänavale. Meie kodumajal põlesid kõik aknaraamid. Hakkasime teiselt poolt maja otsast oma asju välja tõstma.
Siis saime majavalitsuse kaudu endale korteri Pelgulinna Roo tänavale. Niisugusesse kohta minna ei tahtnud, kuhu inimesed põgenedes oma asjad olid maha jätnud.”
Kord luges Asta lehest, et kunstiinstituudis on mingisugused kursused. “Mõtlesime mehega, et õhtuti kodus olla ei julge, kogu aeg käivad pommirünnakud. Et lähme sinna kursustele, seal on suur maja ja suur varjend.
Selgus, et need on joonistamiskursused. Mul oli selle üle mõistagi hea meel. Aga sealgi — nii kui midagi natuke teha said, juba häire! Juhendaja vaatas mu joonistusi ja vangutas pead: mul neljanda kursuse tudengidki ei saa sellega hakkama.”
“Minult küsiti pärast kursusi, et kas ma tahan kunstikooli astuda. Vastasin, et olen kole vana juba ja lapsega pealegi. Öeldi, et see ei loe midagi, tulgu ma aga…”
Tagantjärele imestab Asta Vender ise ka, kust ta võttis tol raskel ajal julguse kunsti õppima minna. “See oli just see aeg, kui sakslane oli veel sees, kuid venelane juba tulemas.
Sain seal kolm nädalat olla, kui hakkas sõja lõpp kätte jõudma. Siis tuli ükspäev mulle kiri, et praegu ei ole õppima minemise aeg.
Kas lähete vanasse töökohta tagasi või pannakse raudtee peale lund rookima. Mina valisin mõistagi vana töökoha.”
Kui Vene aeg taas algas, läks Asta Vender kunstikooli tagasi. “Graafikat õppima.
Endine tarbekunstikool, kuhu mindi algkoolist, muudeti 1945 kunstiinstituudiks.
Nii minul kui ka paljudel teistel tuli teha eksamid puuduva küpsustunnistuse esitamiseks. Kartsin kogu aeg, et jään majanduslikult hätta.
Aga sain dekaan Paul Luhteini käest palju tööd. Ja nende eest maksti väga hästi. Teenisin vaat et rohkemgi kui kusagil töökoha peal. Kuid vahepeal olime sunnitud isegi Nõmmelt linna kolima — bussiraha ei jätkunud!”
Lapsi soovis Asta saada vähemalt kolm. Sõja ajal oli teine laps tulemas, kui saadi teada, et Lasnamäel müüakse mingit odavat kraami. “Eks selle vedimisega läks laps ära ja rohkem ma neid ei saanudki. See-eest tütrel on kaks last ning nendel kokku veel kolm last.” Nii et neist, keda külla oodata, kunstnikul puudust pole.
Olen unustanud, mis ma teinud olen
Kord saadeti kunstiüliõpilased praktikale Kalevi kommivabrikusse. Pärast praktika lõppemist esitas vabrik soovi, et Astast saaks nende püsikunstnik. “Ega mulle see töö eriti ei meeldinud, kõik oli ette kirjutatud ja pidi olema ka ideoloogiliselt õige. Kuid eks raha olnud vaja.
Seal oli sihuke komme, et maksti harva.” Osa tolleaegseid kommipabereid, kui mõnel kollektsionääril neid veel alles juhtub olema, on kujundatud Asta Venderi poolt.
Asta kursusekaaslased peale Ene Pika on nüüdseks kõik juba surnud. “Nad olid ju minust kõik kümmekond aastat nooremad!” Veelgi noorematest meenutab Asta Vender austuse ja imetlusega Vive Tollit: “Tema oli ainuke, kes julges midagi juba vabamalt teha ja eks teda siis selle eest mõnitati ja kritiseeriti.”
Esimene raamat Asta Venderi piltidega, Ella Tare “Malle tahab arstiks saada”, ilmus 1950. aastal.
Ise sai ta ettekujutuse oma jätkuvast elutööst alles 90nda sünnipäeva puhul korraldatud näituselt, mille tegid ta lapselapsed. “Olin ju ära unustanud, mis ma teinud olen. Siis räägiti mõnesajast raamatust, kus minu käsi juures olnud. Kujundajana või illustreerijana.”
Viiekümnendail töötas Asta Vender ajakirja Pioneer kunstilise toimetajana ning tegi enamiku pilte kahasse Olav Soansiga.
“Kord 1950. aastal tuli Soans mulle linnas vastu, hakkasime siis rääkima. Kaebasin suure koormuse üle — öösel tegin pilte, päeval olin Pioneeri toimetuses.
Terviski hakkas Astal üles ütlema. Soansi kummitas Saksa sõjaväes olemine, igal pool tõsteti see asi esile.
Hakkasimegi siis kahasse tegema, tema oli väga hea maastikukujutaja, mina tegin figuurid. Kõige tähtsam aga oli see, et elasin Nõmmel.
Kui trükikojast helistati, tuli kohe kohale minna kontrollima, kas kõik on kombes. Aga mismoodi sa Nõmmelt linna saad, autot polnud, bussid ei käinud. Soans aga elas linnas.”
Väljas käib Asta Vender tänase päevani. Kahjuks on kadunud kõik poed tema Lootuse puiesteel asuva kodu lähedusest. “Aga eks ma käin ka Valdeku poes, kui on ilusad ilmad. Mõnkord koos oma 95aastase õega. Tema nimelt ei näe enam hästi.” Arstist tütrepoeg on karmilt keelanud vanaemal hullu ilmaga välja minemise.
Tervise koha pealt kaebab Asta Vender vaid viletsa kuulmise üle, olgugi et meie jutuajamist see kordagi ei takistanud. “Telekas on Monika Tamla ainus teadustaja, kelle jutust ma aru saan. Iga sõna! Meesteadustajate jutust ei taipa ma midagi.”
Asta Vender
- Sündinud 1. septembril 1916 Tallinnas
Haridus
- Tallinna Tütarlaste Kommertskool 1930–1934
- Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituut 1950
Töö
- Ajakirja Pioneer kunstiline toimetaja 1950–1954
- Kirjastuse Eesti Raamat kunstilise toimetuse juhataja 1954–1966
- Vabakunstnik 1971–
Looming
- Illustratsioonid raamatuile “Kassiraamat” (1965), “Sõnni Siim” (1970), “Kibekäppade küpsetuskojas” (1974), “Kurb hobune” (1975), “Kirju liblika suvi” (1986), “Kui mina olin veel väikene mees” (1986), “Kui mina sirgusin suuremaks” (1989) jne.
